Duo Kerikmäe-Echampard üllatas, Nils Frahm lummas

21. aprill 2013
Emilie Toomela

20. aprillil Merepaviljonis esinenud duo Taavi Kerikmäe-Eric Echampard ning Saksa klaverivirtuoos Nils Frahm pakkusid kaks väga eripalgelist muusikalist elamust. Kontrast oli ilmselt taotluslik – ühelt poolt mänglev improvisatsioon ja efektne avangard, teisalt minimalistlik esteetika ja vaikusest sündiv muusika. Kontsertidest tegi ülevaate Emilie Toomela.

Hinnatud Steinway klaverite austajad pidid Taavi Kerikmäe ja Eric Echampard’i kontserdi alguses küll sügavalt sisse hingama. Mitmekülgse taustaga Taavi Kerikmäe asus näiliselt jõuliselt, kuid tegelikult klaveri hingeelu väga peenelt tundes muusikainstrumendi sisemusega eksperimenteerima. Duo teine liige, trummivirtuoos Eric Echampard, on Eestis esinenud juba mitmeid korda. Varases nooruses peadpööritava kiirusega Prantsusmaal tuntuks saanud Echampard on praeguseks saavutanud tõeliselt küpse ja isikupärase väljenduslaadi. Esialgu võõrapärased noodid meenutasid kohati ürgseid loodushääli, teinekord roostes tööstuskonstruktsioonide õõnsaid helisid.

Kontserdil mängitud muusika oli puhtalt improvisatsiooniline, avaldas Kerikmäe pärast kontserti. Kokkulepitud kava neil ei olnud. Seega kogesid nii publik kui esinejad Merepaviljonis toimunud kontserdil esitatud spontaanset ja avangardlikku muusikat esimest korda. Mäng oli vahetu ja riskantne – standarditevaba ja seda täiuslikum. Kerikmäe teatraalne eksperimenteerimine ja Echampard’i kohati murtud rütmid maalisid äratuntava käekirjaga publiku ette sound art’ilikud fraasid. Stiilipiiride enesekindel ja julge ületamine näitas nii Kerikmäe kui Echampard’i puhul oma instrumendi täielikku valitsemist. Taoline improvisatsioon, kus ebaõnnestumise võimalus on justkui pidevalt õhus, eeldab tõelist teineteise usaldamist. Lavaline koostöö toimis nende vahel laitmatult.

Üllatavalt oli eesti pianist kehaliselt seekord märksa ekspressiivsem kui prantsuse päritolu löökpillimängija. Echampard oli rohkem keskendunud oma sisemaailmale ja võlus trummidest välja oma peas kajavaid helisid, mis olid väga erinevat laadi, kummalised ja põnevad. Mõlema muusiku esinemine oli tavapäratu ning ootas kuulajatelt pidevat mõttetööd, mis muutis kontserdi mitmekihiliseks ja põnevaks. Kontsert demonstreeris väga elavalt, et muusikaringkonnas palavalt armastatud Taavi Kerikmäe ja Eric Echampard suudavad oma austajaid jätkuvalt üllatada ning pakkuda neile midagi uut.

Nils Frahm, kes esines Eestis esimest korda, astus lavale, käes kaks Ikea harjakest. Saksa uueaja klaverivirtuoos oli oma olekult nii sümpaatne, et suutis publikuga koheselt haakuda. Inimesed muhelesid juba alates tema esimestest sõnadest. Esineja jätkas enne teda mänginud pianisti Taavi Kerikmäega samal lainel ning asus klaveri sisemehhanisme uurima. Ei teadnudki, et tualetiharjaga saab nii ilusaid helisid tekitada. Ihalevad resonantsid ja unistavad meloodiad pühkisid argimõtted peast, tegid hingamise rahulikuks ja pinges olnud õlad vajusid sundimatult alla. Nils Frahm viis kuulajad endaga täielikult kaasa.

Tuul veidi räsis paviljoni katust, kuid Frahmi meditatiivse muusikaga tundus ka see kokku minevat. Aeg oli lummatult seisma jäänud.
Esineja ilmselgelt nautis musitseerimist ja tundus, et needsamad judinad, mis kuulajatel üle selja jooksid, surisesid klaveril mängides ka Frahmi selgroos. Nii kontserdil esitatud palades kui ka tema muusikas üldisemalt on tunda Portisheadi ja Radioheadi mõjutusi. Sümpaatia tundub vähemalt viimase puhul olevat vastastikune, Thom Yorke’i koostatud nädala edetablis on olnud ka Nils Frahmi lugu “Amber”.

Teiste seas kõlasid kirikukellasid meenutavad helid, mis on tuntud juba Peter Broderickuga koostöös valminud albumilt “The Bells”, mis ongi lindistatud ühes Berliini vanas kirikus. Samas palas võis ära tunda Arvo Pärdi eeskuju, kellele on ta austust avaldanud mitmes intervjuus. Kontserdikava oli läbilõige tema erinevatest loomeperioodidest, lisaks vanematele teostele esitas ta ka oma viimaste albumite “Felt” ja “Screws” lugusid.

Esitatud palades oli tajutav mõneti seletamatu nukrus, mis oli aga loomingu teenistusse pandud ja mille põhjal oli komponeeritud midagi väga ilusat. Võib-olla saab melanhoolsust seletada igatsuse või kunagise unistusega, mis ei täitunudki. Tulemuseks oli voolav ja virtuoosne mäng, mis mõjus täiesti loomulikuna. Ei mingit lavalikku veiderdamist, kuulajad tundsid end külalistena tema muusikailmas. Et esinemise taga on tegelikult vaevanõudev pühendumus, läks meelest kuni hetkeni, mil ta suurest pingutusest tekkinud higi käisesse pühkis.

Varasemas sõnavõtus on Frahm öelnud, et teda paelub ainult muusika, mida ta ei suuda uuesti esitada ja improvisatsioon on see, mis teeb tema meelest muusika elusaks. Oma improvisatsioonidesse kiindumist näitas ta ka Tallinnas Merepaviljonis toimunud kontserdil. Saime tundma neid helisid, mida tema oma peas kuuleb. Nils Frahmi tundlik klahvide sõrmitsemine ja selge mängustiil muutsid esituse tõeliselt veenvaks. Ainuke asi, mis ebaselgeks jäi, oli see, kust katkiste püksipõlvede ja triibuliste sokkidega noor mees niisugust ilu ammutab. Usun, et salapära oli taotluslik.

Nagu oma lindistustes kombineeris Nils Frahm ka laval klaveri ja moodsaid elektroonilisi helisid. Süntesaatori kaja, delay ning muud efektid tegid muidu minimalistliku ja repetiivse muusika faktuuri tihedamaks. Kontsert lõppes kumedama palaga, mis tõi publiku maa peale tagasi. Kõlas tormiline aplaus ja iga viimane kui inimene selles saalis tõusis oma poolehoiu näitamiseks püsti.