Eesti jazziedendaja tiitel kuulub Rene Jakobsonile

02. juuni 2017
Silvia Luik

Rene Jakobson on muusikute seas tuntud nimi – ta on külastanud pea iga jazzikontserti, mis Eestis korraldatud, ja mitte niisama nautlemiseks, vaid selleks, et jäädvustada põnevaid muusikalisi hetki. Ta on loominguline fotograaf, kellega on põnev koostööd teha ja kes teeb oma tööd südamega. Rene Jakobson pälvis tänavu Eesti jazziedendaja auhinna. Palju õnne!

 

Rene Jakobsoniga vestles Jazzkaare reporter Silvia Luik.

 

Kuidas Sa jazzini jõudsid?
Nõukogude ajal, kui jazz polnud soositud, olin mina aktiivne sportlane ja tegelesin ujumisega. Meil olid toredad treenerid, kes õpetasid meid siukest põnevat muusikat kuulama. Mul oli üks trennikaaslane, kes sai Ameerikast plaate ja siis me niimoodi kuulasime – vahetasime omavahel plaate, lindistasime lintidele ja kuulasime. Muidugi kõige muu kõrval olid veel The Beatles ja Rolling Stones, aga jazz oli põhiline muusika, mida kuulasime. Kuid Tallinn-67 jazzifestivalil ma ei käinud – tol ajal olin ma veel liiga noor.

 

Aga mis Sind pildistamiseni tõi?
Tegelikult on mul fotokas peos olnud juba lapsest saadik. Mäletan esimest spordilaagrit pärast kolmandat klassi, kui isa andis mulle väikese Smena kaasa. Muidugi mul oli film juba ammu otsas, aga mulle meeldis ikkagi klõpse teha, sest nii äge oli. Eks mingi pisik sealt mulle külge jäi. Hoogsamalt hakkasin pildistama kui umbes 15 aastat tagasi tuli digitaalfotograafia. See hoidis tohutult aega kokku ning kõik see ilmutamine ja piltidega mässamine jäi ära. Ja kui korra juba asjasse sai sukeldatud, siis ega sealt kergesti välja enam ei saa. Umbes kaheksa aastat tagasi sai pildistamine mu kireks. Hea sõber Kaupo Kikkas, kes on minu arvates eesti kõige parem muusika ja muusikute pildistaja, tõi mind kontsertide pildistamise juurde – tema julgustas muusika kuulamise ajal ka aparaati kätte võtma. Ise olen suur looduse sõber ja varem pildistasin palju loodust, mida teen ka praegu.

 

Milline on olnud kõige huvitavam kontserdipildistamine?
Igas muusikus ja tema kontserdil tuleb midagi huvitavat leida – selles kogu selle töö võlu seisabki. Meil on näiteks paar kitarristi, kes on väga staatilised, siis ongi minu töö leida nipp, kuidas pilt huvitavaks teha, kas siis mingi muu rakursi alt või kuskilt vahelt läbi või mõni raamistik pildile leida. Põnevust tekitavad näiteks sellised huvitavad olukorrad, kus on hästi pime, mis on fotograafile väga suur väljakutse. Mäletan Ingrid Lukase kontserti Tallinnas – saal oli täiesti pime ja ainuke valgus oli tema kostüümil olevad valgusvoolikud. Selline situatsioon ei ole probleem, vaid väljakutse, kus saabki huvitavaid kunstipäraseid pilte.

 

Milline on kõige parem keskkond jazzmuusika jaoks, kus Sulle meeldib pilti teha?
Eestis kindlasti Philly Joe’s klubi, sest sealne õhkkond on tõesti super ja täiesti ehtne jazzikeskkond. Jazziklubi NO99 ei ole enam nii kihvt kui ta oli varem allkorrusel, kus oli õdusam ja hubasem. Olen oma töö tõttu maailmas ringi reisinud ja üks ägedamaid kohti on Amsterdami pisike jazziklubi, kus toimub palju suuri kontserte, kuhu alati ligi ei pääse, aga sinna tulevad kõik maailmanimed kokku jämmima. Selline pisike klubi – suitsune aga kole, kuid jazzile omane keskkond, mõnusa meeleoluga. Mulle üldiselt meeldivad sellised jämmiolukorrad rohkemgi kui akadeemilised kontserdisituatsioonid ja Tallinnas Philly Joe’s tunneb seda ka.

 

Kes on Sinu lemmik artist, keda on huvitav pildistada?
See on väga keeruline küsimus, millele on väga raske vastata, sest see sõltub hästi palju tujust, ka sellest, mida oled parasjagu kuulanud. Mõni, keda pole näiteks üldse kuulanud, võib meeldivalt üllatada. Ei tahaks sugugi mõnda nime öelda, seda enam, kui Eestis on praegu kuldaeg ja väga palju häid artiste.

 

Milline on see olukord, kus Sulle meeldib kõige rohkem pildistada?
Ma olen selle auhinna saanud küll kontsertpildistamise eest, aga siiski meeldib mulle vaieldamatult kõige rohkem pildistada looduses. Mul on väga hea meel, kui mõni muusik minuga loodusesse kaasa tuleb ja ma saan teda hoopis seal pildistada või temaga vestelda. Eriti äge, kui see muusik seal looduses veel ka pilli mängib. Tohutult vahva kogemus oli näiteks Pille-Rite Rei, kes oli ka üks noore jazzitalendi nominentidest, ja Maris Aljastega, kellega varahommikul kell neli päikesetõusu ajaks rappa läksime. See oli täiesti uskumatu – udu, päikesetõus ja Pille-Rite saksofonimäng.

 

Millised on Sinu edasised plaanid jazzmuusika ja fotograafiaga?
Alati saab areneda ja paremaks minna. Ega see auhind pole ju selle eest, et ma oleks parim fotograaf, see pole fotograafia auhind. Mu kolleegid on kõik väga andekad ja Eestis on hulk inimesi, kes suudavad teha väga häid pilte. Ma püüan nende parimate tasemele jõuda ning minu suur eeskuju on mu hea sõber Kaupo Kikkas, kes hiljaaegu avas oma isikunäituse Oxfordis ja teda kutsutakse Ameerikasse ja mujalegi pilte tegema – see oleks lahe, kui keegi mind ka kutsuks (naerab). Aga ma lepin ka sellega, kui saan meie toredaid muusikuid siin pildistada ja muidugi kõige rohkem meeldiks mulle neid looduses pildistada.