Kontserdikaja: Eesti Keeled mängisid maailma helgeks ja sõbralikuks

20. september 2005

Pühapäeva varaõhtul esines ansambel Eesti Keeled Sügisjazzi raames Katariina kirikus, kinkides saalitäiele kuuajaile hõrku põhjamaist värskust ja voolavat aeglust. Kontserdil kogetut vahendab Mari Hiiemäe.

18. septembril esines ansambel Eesti Keeled Tallinnas Katariina kirikus. Põhiliselt esitati ansambli varasematelt plaatidelt tuntud lugusid, mis oma rahulikus kulgemises täitsid esinemispaiga mõtiskluste ja muinasjutuhõnguga.

Kontserdil käis Mari Hiiemäe Jazzkaare veebitoimetusest.

Katariina kirikusse esmakordselt sisenejat üllatas esinemispaiga kaasaegne interjöör, korralik lava, valgustus, pingiread. Kuigi silm ei märganud midagi, mis otseselt kirikut meenutaks, lisas sume poolhämarus massiivsete luitunud-pruunide laetalade all atmosfäärile igavikulisuse momendi. Vana hoone paekivimüürides oli säilinud piisake kirikuhõngu.

Siin oli kõrgust ja avarust. Malbetel rahustavatel helidel oli ruumi kõlada ja keerelda. Lava, mis kohandatud näidendite jaoks – oli ju siin viimasel ajal mängitud “Hamletit” – sobis ideaalselt ka kontserdipaigaks.

Laiadel toolidel ootasid publikut kokkulapatud tekid, mida võis endale soovi korral ümber kerida. Ilm oli sügiseselt vilu ning võimalus ennast soojadesse tekkidesse mässida mõjus meeldiva hoolitsusena.

Eesti Keelte akustiline harmoonia kandis endas läbini vägivallatut sõnumit, tuues tervitusi helgest ja sõbralikust maailmast. Rahvaviisise sissejuhatusega alanud mõtterännak pani stressi vulinal minema voolama, kui stressi üldse oligi. Muusika sõnum oma vaikses kulgemises mõjus niivõrd elujaatavalt.

Eesti Keeled on leidnud endale oma näo, rahuliku ja mõtiskleva, mis suuresti tingitud ka kasutatavatest pillidest. Tuule Kann nentis kontserdijärses jutuajamises, et kandlehelidel on selline rahustav jõud, et vahel on mängides tunne, et jääd lausa magama.

Pillivaliku mõju Eesti Keelte mängustiili kujundamisel tunnistas ka Jaak Johanson: “Stiil on sellisena välja kukkunud. Paljud mängivad teistes projektides väga rajusid asju ka, aga see keelpillide ja näppepillide kasutamine iseenesest tingib juba vaikse voolamise.”

Eesti Keelte stiil oli suur segu kandlele iseloomulikust õrnast tininast, kitarrihelidest kirjeldamas helget maailma, Riho Sibula ettevaatlikust häälepuudutusest ning jazzielementidest niisutamas pärimuslaulu traditsioonilist vormi.

Paratamatult avaldus esinemiskavas kaks suundumust. Osas lauludes oli rõhk kitarridel, teistes kanneldel. Ehk siis kord olid esiplaanil mehed ja autorilaul, teinekord naised ja rahvapärimus. Autorilugusid näis dikteerivat Jaak Sooäär ning tavandimaigulisi palasid Tuule Kann. Pillide jaotus oli kord juba sedamoodi juhtunud, et kandled, mis pärimuse kandjana ilmekamad, olid naiste mängida ning kitarrid meeste. Eesti Keelte poolt esitatuna said kõik lood omanäolise vormikuue selga ning oma stiili muster liitis esinemiskava tervikuks.

Ansambli muusika tundus olevat rahulik hingetõmbeaeg nii pillimängijatele kui publikule. Jaak Johanson avaldas arvamust, et kuigi muusikas võiks rohkem olla mängulisust ja jämmimismomente, kus ette antakse vaid helistik ja mängijatel on vabad käed, on pillimängijate endi jaoks Eesti Keeled siiski alati olnud üks tore kokkusaamine. “Minu roll on hoida ebaprofessionaalset taset,” määratles Johanson rõõmsalt enda kohta ansamblis. “Kui esinemine on siiras, siis on see armas, kui mängides natuke kobistatakse. Peab vaid vaatama, et see liiale ei läheks.”

Eesti Keeled on ansamblina küll oma nishi leidnud, kuid täideviimata eesmärke ja ideid jätkub ka tulevikuks. “Ma loodan, et Eesti Keeled ei ole ansamblina valmis. Muidu oleks see sellises vormis lihtsalt kohe ka lõppenud,” arvas Jaak Johanson.

Ideid näis olevat ka Tuule Kannil, kes kiitis kandle ja kitarrihäälte kokkusulatamise kergust. “Kannel sobib kitarriga küll väga hästi. Kokkumängimisel teise pilliga peab vaatama, et teine pill ei oleks tämbriliselt väga tugev. Kitarri- ja kandlehelid on suhteliselt sarnased, koos saavad nad venitada kõlapilti laiemaks.”

Tore kontsert oli, rahulik nautimine. Vanad tuttavad lood neile, kel plaadid kodus olemas. Tuttavlik ka esmakuulajale. Eesti Keelte esinemine lõi omapärase tunde, nagu oleks osa sellest muusikast juba endal sees olemas. Lavalt kostvad palad aitasid selle miski vaid üles leida. Klaar hõõgumine põhjamaises värskuses, voolav aeglus ja lõputu paigalseismine.