Eesti-Rootsi trio mängis Nigulistesse muinasjutumaailma

14. detsember 2006

Kolme muusikasortsi loomingust õhkub nukrapoolset rõõmu, aeglastes lugudes on põhjaniminevat kirge, kiiremates kratsib vene multifilmide melanhoolia, kirjutab Marit Mihklepp trio Jormin-Sooäär-Ruben kontserdist.

Anders Jormin-Jaak Sooäär-Tanel Ruben
Põhjala Jõulud Niguliste kiriku saalis 7. detsembril
Kontserdil käis Marit Mihklepp

Niguliste kirik on paik, kus on kõrvade kodu. 7.detsembri õhtuhämaruses loitsivad Anders Jormin (rootsi bassist), Jaak Sooäär (elektrikitarr) ja Tanel Ruben (trummid) terveks ka teised meeled.
Kogu kontsert heljub pühas ruumis. Sooäär alustab tundlikult kompivate regilaulumaiguliste helidega. Noodid justkui oleksid juba enne muusikute saabumist seal olnud. Jormini kajav kontrabass on tuul, mis viib, on killuke idamaadest, on osake meid. Kiirabiauto signaal tuletab korraks meelde kuskil seal väljas tormavat reaalsust, kuid ei sega meditatiivset rändu. Rubeni trummid sahisevad, helid on viirukisuitsuna keerlevad.

Kolme muusikasortsi loomingust õhkub nukrapoolset rõõmu, aeglastes lugudes on põhjaniminevat kirge, kiiremates kratsib vene multifilmide melanhoolia. Igal mehel on oma käekiri, ent nad ei karda ühtesulamist. Sellepärast ei ole ühelgi lool lõppu, kõik nad jäävad edasi värelema, hajuvad tasapisi vana kiriku paksudesse seintesse varjule. Kontserdiga liitub kaks üllatuskülalist. Tuule Kann toob oma hääle ja kandlega tõelise eesti regilaulu väge. Jormini liitumine annab naiselikule õrnusele väge, kuid ei tee seda vähem haavatavaks. Saab selgeks, et oleme kõik pärit ühest ja samast kohast, kontrabassi keeltel seguneb minevik ja tulevik, saab üheks eesti pärimus ja ida filosoofia. Hetkeks on tunne, et võlvide all mängib orkester.

Teine üllatuskülaline on Pipi Pikksukk, kes on Nigulistes esimest korda. Pipi on suuremaks kasvanud ja endale jazzi avastanud, kuid tema maailm on endiselt kollane ja täis jõudu, et tõsta ka ükssarvikuid. Ta toob sooja nostalgiaenergia.

Sooääre lugu “Sinine või hall” esindab sooääreliku puhtaid ääri armastava improvisatsiooni puhtanoodilisi retki tundmatusse. Lugu “Vana lennuk” on pühendatud kriuksudele, krääksudele ja mälestusele tiivulistest. “Kiitus ja laul 5/4 taktimõõdus” on aga üdini positiivne etnojazzi ilming. Seal on eesti murumänge, pastlaid, veehaldjaid, metsa, tantsu, valget liiva, rahvalaulu. Selgub, et Ruben oskab trummid jooksma panna ja siis vihmasajuks võluda.

Enne lisalugu ütleb Sooäär, et tegelikult nad ei peagi lugusid mängima, peab lihtsalt mängima, siis kirik mängib vastu. “Happy end” oma uneleva pehme kergusega teeb õnnelikuks, et elame just siin, kus külmas on lund ja pimeduses virmalisi.