Elletuse

10. jaanuar 2011

Võrreldes esimese plaadiga (Helletused), mis on samuti igati kena kuulamine, hingab, lehvib ja voogab uue albumi helikangas vabamalt ning selle kaks kontrastset kihti, rahvalaulu elementaarsus ja jazzilike seadete sofistikeeritus, passivad paremini üksteise peale.

Minu meelest on ansambli Elletuse teine plaat (debüüt ilmus 2007. aastal, siis kandis grupp nime Helletused) silmapaistev õnnestumine. Septeti eesotsas on kitarrist Paul Daniel, kelle tõega põnevad arranžeeringud on CD suurim väärtus. Võrreldes esimese plaadiga, mis on samuti igati kena kuulamine, hingab, lehvib ja voogab uue albumi helikangas vabamalt ning selle kaks kontrastset kihti, rahvalaulu elementaarsus ja jazzilike seadete sofistikeeritus, passivad paremini üksteise peale. Kaks vastandlikkusele vaatamata sobituvat elementi on ka Elletuse lauluhääled – hõbehäälne Liisi Koikson ja lihtsa, kuid lummava laululaadiga Cätlin Jaago, kes mängib ka erinevaid vilepille. “Laul jookseb ehenna”on terviklik ja tuumakas plaat, aga kui mõnd lugu esile tõsta, võiksid need olla sisuliselt instrumentaalne, veidi iiripärase atmosfääriga “Sooroolinnulend” ja mõtlik “Oh ütle, kena neiuke”, mis jutustab kuulama paneva loo. Aga nagu juba öeldud, pole plaadi üheksa pala seas ühtegi igavat ega säratut. Peale eespool mainitud muusikute annavad tulemuse õnnestumiseks oma toeka panuse ka saksofonist Marko Mägi, kontrabassist Ara Yaralyan, löökpillimängija Aleksandra Anstal ning kitarrist Marek Talts. Soovitan soojalt – ostke ja kuulake.

Joosep Sanga arvustus on ilmunud ajakirjas Muusika