05/06/2009 EPL: Kristjan Randalu Entel-tenteli kallal

6. juuni Eesti Päevalehes räägib Kristjan Randalu oma uuest projektist koostöös Tallinna Kammerorkestriga, kus on keskmes Entel-tenteli laulud.

Juu­lis an­nab Sak­sa­maal re­si­dee­riv pia­nist Kristjan Randalu Ees­tis koos Tal­lin­na kam­me­ror­kest­ri­ga kaks kont­ser­ti. Seekord võetak­se ette va­nad head „Entel-tenteli” las­te­lau­lud. Kontsertide materjalidest sünnib he­li­sal­ves­tis „Enter Denter”.

Pianisti küsitles Mart Niineste.

Pal­jus­ki on su eluk­äi­gu ilm­selt mää­ra­nud lap­sepõlve lõpu­sir­gel Sak­sa­maa­le ko­li­mi­ne, mis oleks si­nust saa­nud, kui olek­sid siia jää­nud?
Ma olin ühek­sa-aas­ta­ne, kui me Ees­tist lah­ku­si­me. Mä­le­tan aga täp­selt, et ma kaht­le­sin siis tõsi­selt kla­ve­rimän­gu jät­ka­mi­ses. Olin käi­nud esi­me­sed koo­liaas­tad Tal­lin­na muu­si­ka­kesk­koo­lis. Ru­tiin oli tu­gev ja nõud­mi­sed kõrged. Taht­sin kla­ve­ri ase­mel trum­me män­gi­da, see jäi aga ai­nult ideeks. Mõned aas­tad hil­jem Sak­sa­maal käi­sin ka trum­mi­tun­di­des, aga siis oli kla­ve­rimäng ju­ba roh­kem esip­laa­nil.
Ma ar­van, et Ees­tis­se jää­des ei oleks ma jõud­nud sel­le muu­si­ka­ni, mi­da prae­gu män­gin. Kas ma oleks üleüld­se muu­si­kuks saa­nud – kes teab. Ajad olid siis vä­ga muut­li­kud ning uus ma­te­riaal­ne va­ba­dus ja va­li­kuvõima­lu­sed tun­du­sid nii mõnel­gi prio­ri­tee­te muut­vat.

Rah­vus­va­he­li­se me­he­na oled siis­ki loo­nud ja säi­li­ta­nud ti­he­da si­de­me Ees­ti džäs­sis­kee­ne­ga. Mis sind meie muu­si­ku­te pu­hul võlub?
Keel on mää­rav ja seetõttu on koostöö laul­ja­te­ga igal ju­hul teist­moo­di. Koos Hed­vig Han­so­ni­ga män­gi­sin siia­maa­ni ai­nult Ees­tis, aga Sii­ri Si­sas­ki­ga mu­jal esi­ne­des on ala­ti hu­vi­tav nä­ha, kui­das pub­lik rea­gee­rib. Kui rää­ki­da liht­salt muu­si­kast ja muu­si­ku­test, siis ei mõtle ma sel­le­le, et te­ge­mist on Ees­ti pil­li­me­he­ga. Muu­si­ka on sel­leks lii­ga uni­ver­saal­ne ja võrd­lus glo­baal­ne. Mis puu­tub ini­mes­tes­se ja nen­de­ga suht­le­mis­se, siis on keel, sel­le­ga kaas­nev men­ta­li­teet ja aru­saa­mad mui­du­gi täht­sad. Ühi­ne ema­keel tu­gev­dab igal ju­hul üks­tei­semõist­mist, nii muu­si­kas kui ka elus.

Valg­re koh­ta on oha­tud, et kui se­da sõda po­leks ol­nu­d… Osa ENSV džäs­sien­tu­sias­ti­dest he­li­loo­ja­te koh­ta on ta­gantjä­re­le kir­ju­ta­tud, et maail­ma-klass. Olek­so­loo­gia­hu­vi ra­hul­da­mi­seks küsin: kui tih­ti esi­tad vä­lis­maal Ees­ti au­to­ri­te loo­min­gut ja kui­das se­da vas­tu võetak­se?
Olen tei­nud mõned tööt­lu­sed Ees­ti muu­si­kast ja neid ka kor­du­valt esi­ta­nud: Er­ne­saks, El­ler, Valg­re. Pub­lik on häs­ti vas­tu võtnud, aga nen­de jaoks on te­ge­mist liht­salt ühe loo­ga. Puu­dub seos ori­gi­naa­li ja sel­le­ga kaas­ne­va aja­loo­ga.
Kui nüüd olek­so­loo­gias püsi­da: mis oleks ol­nud, kui pol­nuks sõda? Kas Valg­re oleks kir­ju­ta­nud Broad­way­le muu­si­ka­li? Ma ei usu, et mää­rav oleks ol­nud ai­nult maail­mak­lass.

Loe artikli tervikversiooni 6. juuni Eesti Päevalehe Laupäeva lisast.