Epliku ja Randalu lahkhelide kooskõla

20. aprill 2014

Täismajale esinenud Vaiko Eplik ja Kristjan Randalu panid publiku naerma, kaasa laulma, mõtisklema ja püsti aplodeerima. Esitlusele tulid teada-tuntud laulud Vaiko Epliku eelnevatelt plaatidelt, sekka üks veel ilmumata lugu, paar Jaan Räätsa marginaali ning mõni meeste ühise plaadi pala. Kõik lood said kuulajate silmade ja kõrvade all uue elu ja hingamise.

Mitmel puhul vastandusid elektrooniliselt töödeldud vokaal ja imeliselt kõlav klaver, mille kooskõla ja lahkhelid peegeldusid publiku mõtlikelt nägudelt.

Kontserdipublikuga vestlesid Minna Sild, Liis Uustal ja Mariell Raisma.

Terje, joogaõpetaja: Mina olen ammusest ajast klassikalise muusika austaja ja seetõttu klassikaraadiost nii Randalu kui ka Epliku muusikat palju kuulnud. Mulle meeldis väga see loominguline kooskõla, mis täna lahkhelide näol tekkis. Festivali teistele kontsertidele veel pileteid ei ole, kuid kui keegi kutsub ja ütleb, et piletid on olemas, siis tahan muidugi osa võtta.

Eve, müügijuht: Kontserdile tulles proovisin mitte mõtelda, millist kogemust ootan. Tulin üsna puhta lehena. Ma ise elektroonilise muusika kuulaja ei ole, kuid Epliku esituses oli seda täpselt piisavas koguses, häirima ei hakanud. Tänase kontserdi pileti ostsin juba varakult ära, sest teadsin, et seda tahan kindlasti kuulata. Ühelegi teisele kontserdile pole hetkel plaanis minna, kuid kindlasti uurin veel kodulehelt, mis mind paeluda võiks, ning kui on minek, haaran ka mõne sõbra või pereliikme kaasa. Olen peres ainuke, kes Jazzkaarel siiani käinud on, kuid tahaksin küll nendega põnevaid ja eksootilisi elamusi jagada.

Anne, kirjandusõpetaja: Nautisin tohutult Räätsa marginaalide töötlusi, mida poisid täna esitlesid. Ülejäänud kontsert oli pigem kaasaegsele muusikale omane otsimine ja kompamine. Kontserdi lõpuks tundsin, et nende otsimistega jäi muusika nii hõredaks, et tekkis lausa tummise muusika nälg. Kriitikaks valgusmeestele tahaksin ütelda, et mõned prožektorid olid täpselt publiku sisse pööratud ja see tõesti häiris. Kuulajad võiksid krõbisevad kommipaberid ja pähklid ka koju jätta.

Toomas, arhitekt: Mul tuli kontserdi käigus mõttesse üks metafoor, mis seda muusikalist rännakut iseloomustab. Metsas liikudes on palju kitsaid jalgradu, kuid alati on kusagil ka peatee. Seeni ja marju saab turvaliselt noppida kõrvalistel teedel, kuid kogu aeg on siiski tarvis meeles pidada, kuhupoole jääb peatee. See tänane kontsert  oli samuti kindel ja turvaline ekslemine, lahkheli väga ei olnud. Kogu aeg teadsid, kes kus on, vahepeal pidi lihtsalt üle klaveri vaatama.

Gunnar, tudeng: Käisin hiljuti NO99 teatris Epliku ja Võigemasti etendust vaatamas. Täna mõtlesin kontserdi ajal mitu korda, et see on pigem näitemäng kui kontsert. Eplik oleks nagu alles teatritüki rolli sees olnud.  Aga see sümbioos võibki toimida, kes teab. Randalu on endiselt maailmaklass – muusik, kelle kontserte alati pikisilmi ootan.

Risto (29), muusik: Ma ei ole kunagi varem Vaiko Eplikut live’is näinud. See oli mu elu üks ilusamaid ja dramaatilisemaid kontserdikogemusi. Mõtet osati väga hästi efektidega edasi anda. Ülesehitus oli hea, pinge kasvas järk-järgult ning jõudis kontserdi lõpuks haripunkti. Mulle tundus Eplik domineerivam ja Randalu pigem taustajõuna.

Evely, eraettevõtja, ja Jan, Tallinna Sadama töötaja (40ndates): Jäime tund aega hiljaks, aga väga ei kurvasta, kuna see ei olnud meie tüüpi muusika. Meile meeldib pigem tantsuline ja energiline jazz. Ootame juba tänaõhtust järgmist artisti, et siis tantsu keerutada!

Viivika (30), laulja: Kõige võimsamad olid minu jaoks lisalood. Mulle tundus, et neil mõlemal oli laval väga hea olla, energia kandus publikule üle. Nad on kaks eraldiseisvat solisti ja tipptegijat, kes sobivad imehästi kokku ja täiendavad teineteist.

Ella (72), pensionär: Mõlemad härrased on ääretult sümpaatsed nii eraldi kui ka koos esinedes. Kuna neid saab harva koos kuulda, on see väga eriline sündmus. Täna jäi minu jaoks kõrva just Randalu kerge, mänguline ja imeliselt kõlav esitus.

Martin (52), riigitöötaja, ja Aet (46), kunstnik: Meile meeldivad kontrastid ja selles koosluses on neid küllaga. Vahepeal kriibib hinge ja siis muutub jälle mahedaks. Need vastuolud ja laulutekstid panevad kaasa mõtlema ja praegu on isegi raske meeleolust välja tulla. Ilmselt teeme nüüd ühe jalutuskäigu ja arutame kuuldut omavahel.

Evelin (28), sotsiaaltöötaja: Väga meeldis! Live’is nägin neid koos esimest korda. Mulle väga meeldib kahe stiili kooslus, sest ainult jazzi kuulan harva. See on hea viis tuua Jazzkaarele ka inimesed, kes muidu jazzi ei kuula. Elektroonilised katsetused ja omavaheline klapp olid väga huvitavad, sest nad on nii erinevad muusikud. Emotsioon on pigem võimas, kuigi muusika ise ei olnud nii võimas – aga kontserdist jäi jõuline tunne. Just see energia!

Kadri (30), turismiekspert: Mulle meeldib, kui klaver on uues võtmes, noore muusikaga segamini – kõlas hästi kokku! Viimased lood olid „Kooskõlast“ ja võrdlusmoment on olemas, sest „Kooskõla“ kontserdil kõlasidki nad kokku. Siin mõlemad domineerisid. Epliku teatraalsus oli ilmselge ja kui eelmine kord ei olnud publik kaasatud, siis seekord oli.

Jüri (75), insener: Väga meeldis! Randalust olen ka enne kuulnud, aga Epliku viimase aja tegevusest mitte palju. Originaalne. Sellist muusikat ei ole kusagilt kuulata, raadiost ja telest seda ei tule. Randalul liigub muusika edasi; klaverimängijad kipuvad klimberdama, temal seda probleemi pole. Randalul oleks võinud soololugu ka olla – see oli Epliku show. Kohe liiga palju. Aga ta on sellest ajast, kui Eurovisioonil käis, palju huvitavamaks ja julgemaks muutunud. Elektrooniline muusika pole küll minu valik, aga seekord see ei seganud.

Ragnar (23), filmimees: Kontsert oli huvitav. Mulle meeldis, kuidas nad oma kontseptsiooni „Lahkhelid“ esile tõstsid. Muusikaliselt oli väga huvitav kuulata abstraktset lähenemist Vaiko varasemale loomingule. Vaiko loomingut jazzivõtmes kuulata oli omanäoline. See laul, kus ta laulis, kuidas näo nõgestesse vajutas, kutsus esile varasuvise mälestuse – olles maal ja saades esmakordselt paljajalu jalutades kõrvetada.

VAIKO EPLIK JA KRISTJAN RANDALU – „LAHKHELID“
19. aprillil 2014 kell  19.30 Merepaviljonis

Koosseis:

Vaiko Eplik –  vokaal, kitarr, elektroonika
Kristjan Randalu – klaver