Erdmann/ Sooäär Dessert Time & Gine Anderssen

26. november 2008

Saksa-Eesti duo teine tulemine plaadimängijasse toimub koos norra lauljatariga, kes oskab hääletrikke ja on kuulanud Björki plaate.

Kes on viimasel kõige sagedamini plaate välja andev eesti jazzmuusik? Pead päriselt anda ei söanda, aga õige vastus peaks olema kitarrist Jaak Sooäär. Ise on ta muide ka plaadifirma AVA Muusika asutaja ning just selle plaadimärgi all on ilmunud enamik tema plaate. Küll stuudiosalvestisi, küll kontsertvõtteid. “Almost Dreaming” kannab AVA Muusika katalooginumbrit 8.

Seekordne on juba teine Magustoiduaeg. Saksofonist Daniel Erdmanni ja Sooääre esimene ühise musitseerimise helitalletus kannab aastanumbrit 2004 – “Peer Gynt & Other Stories” on selle nimi. Kümmekond aastat vahelduva sagedusega koos mänginud saksa-eesti duo on püüdnud ennast mitmesuguste sõnakombinatsioonidega huvitavaks rääkida/kirjutada. Osa noist täheväänamistest on olnud suisa kentsakad (nagu “õnnelik vabajazz”) ning üpris kerge on kujutleda, kuidas mehed ise naerust kõveras väänlesid, kui väljamõtlemisega tegelesid.

Huumori pool nende postmodernselt tükeldatud jazzitunnetuses on äärmiselt oluline. Mitte et tegemist oleks naljabändiga, vaid pigem tõsiste muusikutega, kes pole unustanud õigel kohal visatud vimka tähendust. Muusikaliselt ilmavaatelt on nad naerusuised postmodernistid.

Norralanna Gine Andersseniga – uue plaadi Häälega – on Dessert Time kontserte andnud juba aastajagu. Esimene mulje ütleb, et neiu tahab olla Björk ja seejärel veel nagu hulk teisi isepäised lauljatare, kes samuti on tahtnud olla nagu-Björk. Järgmine mulje annab aimu ka muust. Näiteks improviseerimisest. Häälega maalitud abstraktsetest helipiltidest (kuulake lugusid “Still” ja “Myself”). Samuti jazzist (“Lingering Lover”), millega Islandi rollimodell arvestatavaid kokkupuuteid ei oma. Sellega võikski lõpetada jutu teemal nagu-Björk. Kas või vägisi, ehkki plaadi edenedes kipub see kuulamisel tüütu järjekindlusega meeltesse tagasi trügima.

Laulja kaasamine on Dessert Time’ile hästi mõjunud. Esiteks toob see protsessoritest töötlemata heliga saksofoni-kitarr-koosseisu helipilti vaheldust. Teiseks lisab kujutusvõimeliselt kasutatud inimhääl mitmes suunas hargnevasse muusikasse uue fookuspunkti.

Oma MySpace leheküljel pakub Dessert Time praeguseks hüüdlauseks “Melodramaatiline populaarne laul”. Näiteks albumi üks pikimaid lugusid, viie minuti piirimaile küündiv nimilugu “Almost Dreaming” on sellele üks lähemaid (populaarseid) vasteid, sarnanedes ilusale unenäolisele sonimisele. Mõni Vikerradio Soovisaate eakas ja maalähedastest traditsioonidest lugu pidav kuulaja võib seda kuuldes küll minestada, ent õnneks nende kõrvu see muusika tõenäoselt ei jõua. “Oma Funk” on samuti populaarmuusikaline – käre, pisut nagu rockikõlaline jahmerdamine, mis paistab, justkui oleks Kreisiraadio võtnud nõuks uurida, mis putukas on funk ja kuidas see jäneseks moondada.

Tuntud märkidesse saab suhtuda mitut moodi. Neid saab jaatada või eitada. Aga saab ka nihutada mõnda teise konteksti, pöörata teise külje peale, panna peegelpilti. Seda juhul, kui need sümbolid ja märgid jäävad väljapoole seda tähendusvälja, millest koosneb pööraja enda elu. Et märke, millele püütakse omistada suurt olulisust, on praegu saanud juba liiast, siis jääbki neist suur osa tegelikult juba väljapoole elutähtsate tähenduste ringi. Ehk teisisõnu – liiga palju autoriteete tähendab, et autoriteete enam polegi. Muusikalise kirjususe ajaga on samamoodi. Paljusus muudab suhtumist, nihutab prioriteete ja väärtushinnanguid. Dessert Time on selle üks näiteid.

Erdmann-Sooääre “Chocolate” paneb plaadile magusa punkti. Anderssen laulab prantsuse keeles, sest šanssooni lauldakse ju ikka prantsuse keeles.
Melodramaatiline. Populaarne. Laul.

Daniel Erdmann – saksofon
Jaak Sooäär – kitarr
Gine Gaustad Anderssen – hääl