Erdmann/ Sooäär Dessert Time

29. november 2004

AVA Muusika esimene reliis on rahutult “õnnelik-freejazz” eesti-saksa duolt, mis pole Eestis sugugi mitte tundmatu.

Dessert Time ehk Jaak Sooäär kitarri ja Daniel Erdmann saksofoniga, on tegutsenud juba piisavalt kaua, et siinmailgi oma nimest kuulajatesse muusika kaudu märke jätta. Eestlane ja sakslane kohtusid 1999. aastal, kui mõlemad osalesid Euroopa Noorte Jazzorkestris. Seejärel salvestati Pariisis plaadimaterjal ja hakati koos kontserte andma.
Jazzmuusiku jaoks on see mõneti tüüpiline lugu. Niikuinii mängib enamik muusikuid mitmes koosseisus ja mängupartnereid on pea kõigil hulgi. Erdmann-Sooäär leidsid ühise keele spetsiifilise muusikahuvi kaudu, mida võiks umbmääraselt liigitada kuhugi postmodernismi järellainetuse juurde kuuluvaks. See tähendab kõigesse varem olnusse humoorikas destruktiivse lähenemisnurgaga suhtumist, osadeks lammutamist, mänglemist tükkidega ja siis uuesti kokku monteerimist. Aga nagu mängimisel ikka juhtub, ei lähe tükid enam päris endistmoodi kokku. Ja tundub, et ega peagi, sellest pinge tekibki, uus muusika sünnib.
“Peer Gynt & Other Stories” on uue plaadileibeli AVA Muusika esimene väljalase. Plaadi nimi vihjab muu hulgas ka aastale 2001, mil Dessert Time sai Pärnus Mark Soosaare eestvedamisel toimuval improvisatsioonikonkursil esimese preemia. Tookord oli teemaks Griegi Peer Gynt ning need viis griegi-pala, mis plaadil, ongi saanud tõuke just sealt. Kuid see pole ainus Dessert Time’i klassikaekskurss. Üsnagi tõsimeelselt ja innuga töötlevad nad Bartokit (minutiline “In A Russian Style”) ja vene filmimuusika klassikasse kuuluvat Šainski lugu sinisest vagunist, millele kunagi pani käe ja kitarrid külge ka ansambel Vennaskond. Muidugi on Dessert Time oma tõlgenduses teistsugune – nemad puudutavad tuntud teemat riivamisi, annavad sellele aeglase-igatseva, lüürilis-romantilise ja lõpuks ka pisut käristatud ilme.
Erdmanni ja Sooääre enda loomingu kohta kehtib tähelepanek, et paljude lugude pealkirjad on iseäralikud ja suisa tirivad kuulajat kohandama pealkirjast saadud eelhäälestust ka muusikasse. Näiteks “Putukate kogujate ekskursioon” (kitarr ja saksofon sidistavad, sädistavad, krigistavad ja sebivad kiirkäigul ringi nagu üks veider parv veidrikke) või “What’s This Thing Called Morss” (kus samuti toimub mingi aktiivne tegevus ja arvamusteavaldus moel, mille juures on raske säilitada tõsist ilmet).
Huumor, aga paljudel juhtudel ka satiir on Dessert Time üks olulisi tunnusjooni. Nad nagu pelgaksid olla tõsised, või siis vähemalt ei taha nad olla seda nii pikalt, et kuulaja saaks hakata mõtlema, et muusikute kavatsused on tõsised. Ilmselged on selles suhtes paralleelid Berliini ansambliga Der Rote Bereich, mis 2003. aasta Jazzkaarel esines. Mõni ime, sest Daniel Erdmann on selle omapärase seltskonnaga tihedalt suhelnud ja ka koos musitseerinud. Üheks märgiks sellest on John Schröderi loo “Simple” kaasamine plaadile. Lihtsa meeldejääva teemaga ja mõnel hetkel isegi kitšilikult lihtne pala võetakse koost lahti ja seest on ta teistsugune – asjadel ja olekutel on mitmesugused palged, tahaks see nagu meile ütelda. Seda sama kõneleb oma muusikaga ka Dessert Time. Teeb seda kiirkäigul, annab vilksetena vihjeid ja teeb ise kohe näo, et nemad pole midagi kuulnud ega näinud.
Küll pisut tükiti ja ehk veidi kaootilisel moel kukub see muusikas välja, kuid siiski tajutava arusaadavusega. Me mõistame, milles asi.
Muuseas, üks lugu Dessert Time’i plaadil on see sama, mis kõlab ka Eesti Keelte uuel albumil “Kella tiksumist…”. Jaak Sooääre valssiv sving “Waltz for A.A.”, ilmse viitega Ain Aganale, kõlab siin saksofon-kitarr duetina ja jazzilikumana kui Eesti Keelte plaadi kõike jazzim lugu.
Dessert Time’i plaadi punkti paneb vanaheatuntud “Lambada” naljatlev töötlus. Päikest teile kõigile, näib see lugu ütlevat, kusjuures teeb seda kriuksuga. Kogu nende plaat on selline isemoodi. Kuulamisel tuleb seda arvesse võtta.