Eric Marienthal: õige muusika esitab kuulajale väljakutse

03. september 2006

Suve hakul Eestis viibinud saksofonist Eric Marienthal vastas Ester Eggerti küsimustele väga avameelselt ning kiitis eesti muusikuid, kellega ta koos mängis.

Eric Marienthal on kindlasti üks maailma tippsaksofoniste. Juuni alul oli eesti publikul õnne näha teda esinemas Saue noorte jazzfestivalil Visioon. Kontserdijärgsel hommikul nõustus Marienthal vestlema Ester Eggertiga.

Intervjuu ilmus ajakirja Muusika augusti-septembri numbris.

Maailmas on tohutult palju saksofonimängijaid. Mis teeb Teid eriliseks?
Ma ei arva, et ma mingil põhjusel eriline oleksin. Iga muusik on omal moel unikaalne nagu ei leidu ka maailmas kahte sarnast inimest. Sina istud seal ja mõtled nii nagu tahad, oled isiksus. Mina istun siin ja mõtlen teisiti ja olen samuti isiksus. Muusika on lihtsalt oma mõtete väljendus.
Muusikud ei erine selles mõttes tavalistest inimestest. Oluline on see, et muusikas on sul oma muusikaline isiksus. Tuleb näha vaeva ja tutvuda enda pilliga, et suudaksid seda väljendada. Harjutamine on raske töö, mille palgaks ongi võime muuta end eriliseks.

Kas Teie mängus on midagi erinevat kui esinete 200 või 2000 inimese ees?
Ma tahaksin öelda ei, aga tuleb öelda jah. Vastus peaks olema ei, kuid ausalt öeldes on kõik erinev. Kui mängid suuremale publikule, tuleb sellega ka arvestada. Väiksem publik on aga intiimsem. Nagu inimestega rääkideski on alati lihtsam rääkida paariga kui suure hulgaga. Eesmärk peitub selles, et kui mängid suuremale publikule, tuleb olla rohkem lõdvestunum kui väiksema publiku puhul. Pead suutma suures publikus tekitada tunde, et nad on väike hulk inimesi. Selle saavutamine ei ole sugugi lihtne ja vaid kõige suuremad muusikud suudavad seda.

Kas mängimine Chick Corea Electric Bandis oli Teie karjääri tipphetk?
Jah, edasi on kõik allamäge läinud… viimased 20 aastat. Chick Corea bändis mängimine on loomulikult väga tähtis osa minu muusikalisest karjäärist. Lausa suurepärane. Tegelikult tegutseb koosseis veel praegugi. Mängisime novembris New Yorgis ja rääkisime ka tulevikuplaanidest. Bänd on juba 21 aastat koos tegutsenud, oleme nagu üks suur õnnelik pere… Tõesti vapustav ja tuleb tunnistada, et minu karjääris ei ole selliseid kõrghetki rohkem olnud.

Mis te arvate Chick Corea viimasest albumist The Ultimate Adventure?
Ma armastan seda. Armastan kõiki Chicki plaate. Ta pöördus tagasi ja võttis ühendust paljude muusikutega, kellega oli töötanud minevikus nagu Hubert Laws, Steve Gadd… kõik fantastilised inimesed. Julgen öelda, et ilmselt hakkas ta plaadiga tööd tegema bändi Touchstone tarbeks, kuid idee arenedes tahtis Chick kaasata palju erinevaid muusikuid.

Kas on midagi tema muusika juures, mis Teile ei meeldi?
Ei, mulle meeldib Chick Corea juures tõesti kõik. Mulle meeldib igasugune erinev muusika. Kõige olulisem on emotsioon, mida see pakub. Rääkisime just Dean Browniga, et Chick Corea terve karjääri jooksul pole mänginud ühtegi lugu, mida ta poleks tahtnud mängida. Tema muusika tuleb vägagi südamest. Just sellepärast armastangi kõike selle juures.

Millised on Teie suhted klassikalise muusikaga?
Puutun igapäevaselt klassikalise muusikaga kokku, sest mängin väga palju etüüde kui tegelen harjutamisega – Marcel Mule’i ja teiste looming on minu saatjaks. Saksofon ei ole ju õigupoolest tavapärasesse orkestrisse kuuluv pill. Järelikult on klassikalise muusika mängimine selle instrumendiga üsna limiteeritud.
Michael Kayman kirjutas küll ühe kontserdi, mille esitasin koos riikliku sümfooniaorkestriga kaks aastat tagasi. Tegelikult oli see mõeldud David Sanbornile, nii et tegemist ei ole täiesti klassikalise loominguga. Teos on vägagi seotud filmi stsenaariumiga ja võib ehk osutuda vahepeal veidi igavaks. Aga klassikaline muusika huvitab mind muidu väga ja tahaksin seda rohkem tundma õppida, sest kõik muusikastiilid on omavahel seotud. Jazz on mitmete stiilide sulam ja klassikaline muusika on kindlasti üks osa sellest. Oluline on tunda erinevaid vaatenurki muusikas ja samas seda nautida.

Kas Teie muusikaline käekiri oleks mingil määral erinev kui oleksite Berklee lõpetanud?
Ma ei tea, sest ma ei lõpetanud. Arvan, et koolis käimine on väga oluline. Ausalt öeldes tulin mina sealt ära ainult sellepärast, et raha sai otsa. Raha jätkus ainult kaheks aastaks ja pärast seda ei olnud mul valikut. Kindlasti oleks mu muusikaline käekiri nüüd erinev. Mina aga läksin tagasi Californiasse ja otsustasin teha rasket tööd ja näha palju vaeva. Edasi õppisin omal käel ja arvan, et sain päris hästi hakkama.

Kas on oluline hoida enda looming lihtsana, et see enamikule publikust meeldiks?
Kui peaksin andma ühesõnalise vastuse, ütleksin ei. Arvan tõesti, et inimesed kirjutavad ja esitavad muusikat erinevatel põhjustel. Osadel puhkudel ei ole artisti loomingul midagi pistmist kuulajaga. Tegemist on eneseväljendusega nagu maalijate puhulgi. Osad kunstnikud maalivad mõttega, et inimesed vaatavad tulemit, teised aga väljendavad lihtsalt seda, mis nende hinges peitub. Hea kui kellelegi meeldib, kui aga ei meeldi, siis pole ka hullu.
Mulle isiklikult on küll sümpaatsem, kui inimesed ikka tahavad minu mängu kuulata. Samas ei hakka ma midagi sellepärast lihtsamaks tegema. Kui hakkad meelega lihtsamini mängima, alahindad tahestahtmata kuulama tulnud publikut. Õige on kirjutada mõttega muusikat, mis esitab kuulajale väljakutse ja loodetavasti leiad sa ka rahvaga ühenduse.

Teie koosseisus siin olid ka kaks Eesti muusikut. Kas sellise spontaanselt kokkupandud rivistusega on lihtne mängida?
Üldises plaanis on raske öelda… Tuleb küll tunnistada, et see pakub vaheldust ja on lõbus. Nii saab õppida tundma uusi ja intrigeerivaid persoone. Muusikaliselt võib aga juhtuda, et mõned inimesed ei tee nii head koostööd kui teised ja võivad nii paljugi ära rikkuda. Tuleb aga öelda, et Mihkel Mälgand ja Raun Juurikas olid laval täiesti fantastilised, oli lust koostööd teha. Mehed olid enne meie siiajõudmist palju vaeva näinud. Mina, Krzisztof Zawadzki ja Dean Brown oleme sellise suurepärase koostöövõimaluse eest väga tänulikud.

Mida Te arvate sellistest väikestest noorte jazzfestivalidest?
Arvan, et need on fantastilised üritused. Suurt rõhku pannakse traditsioonilisele haridusele, kuid noored inimesed vajavad eneseväljendusvõimalusi. Surutakse peale vajadust suure karjääri järele ja noorel inimesel ei jää võimalust unistamiseks ning lootusteks jõuda enda eesmärgini. Kui ma aga näen selliseid olukordi nagu möödunud festivalil, teeb see mind õnnelikuks, sest kogu laste ja neid toetavate vanemate vaev on ära tasunud. Nad saavad väärilise palga. Neil on unistus, mida nad tahavad ka täide viia. Festivali koht oli ilus väikelinn ja organisaatorlikust küljest kõik ideaalselt paigas.

Millised on Teie plaanid tulevikuks?
Sellel suvel tuuritan väga palju ringi. Mängin koosseisuga nimega Yellowjackets. Septembris alustan uue albumi salvestamisega Concordi plaadifirmale. Teen koostööd heade muusikutega ja samas tahan ka palju harjutada.