Erik Truffaz

20. mai 2003

Prantsuse neojazzi tipptrompetist on hakkama saanud olulise plaadiga. Ta kõlab teisiti kui varem – karmimalt ja psühhedeelsemalt.

Miks need uue jazzi trompetistid nii kahtlaselt ühtmoodi kõlama peavad? Nagu mõned Jon Hasselli usinad õpilased, kes ei taha minna meistri kännust kaugemale. Või Milesi muteerunud kloonid? Molvær, kõigepealt ja siis Truffaz takkotsa, rääkimata Arve Henriksenist ja veel mitmest muust. Ikka need äraolevalt süngevõitu muundatud helid, kajastatud ja kõveriti väärdunud, elektriga häiritud, võngetega segi muljutud. Ning mängima peab ikka nagu lõpuaastate Miles: napiheliliselt, pingsalt maha vahtides, suure pingega ja üle käänuliste nurkade. 43-aastase Truffazi mängustiil on säästlik. Ta mängib vähe noote, kuid tegeleb iga heliga päris põhjalikult küll seda väänates, küll efektiplokke kasutades. Ning tema kompositsioonimeetod seisneb pigem meeleolude ja mingi tunde abstraktseid varjundeid sisaldava helimaastiku loomises kui meloodia-harmoonia-rütmi põhjal mingi struktuuri loomises.
Erik Truffazi veebilehekülg ütleb kõigepealt, et tegemist on jazztrompetistiga, kes mängib ka drum’n’bass’i. Tegelik tõde on kaugemal ja märksa põnevam. “The Walk Of The Giant Turtle” on prantslase neljas plaat Blue Note’i märgi all. Blue Note aga teeb olulisi jõupingutusi, et Truffazi kaudu Ameerikas uut tänapäevast jazzihingust juurutada. Mees tiirutab oma ansambliga mööda Ühendriike ringi, annab kontserte, ajakirjanikke peibutatakse temast kirjutama. Blue Note oma 60-aastase ajalooga on jazzis oluline märk. Kuulsaks tegi selle plaadifirma just suutlikkus ajaga sammu pidada. Ja see oli just Blue Note, kes 90ndate alguses tõi pinnale remiksijate seltskonna Us3 ja tegi hitiks “Cantaloop’i”. Just sealtkandist tulid ka mitmed olulised jõupingutused teha tuntuks hiphopi ja jazzi sugulussuhted.
Pärast seda kui Blue Note on praegu äkitselt sülle sadanud õnne ja visa tööga teeninud Norah Jonesi arvel palju raha ning pälvinud sellega jazziringkondade teravat kriitikat, kulub neile Erik Truffazi eksperimentalism ja uudsus marjaks ära. Ta on küll tuntud kui Miles Davise fänn ja osalt ka matkija, kuid just tema prantsuse päritolu võimaldab tal ilma vaevata põimida muusikasse ameeriklastele eksootiliselt uudseid ja huvitavaid araabia muusika mõjusid. Samuti niisuguseid vihjeid aafrikalikkusele, mida Uue Mandri must jazz ei tunne.
Plaadi avalugu “Scody Part 1” stardib ämbientliku heliväljaga. Sama pala teine osa toimib giidina, mis juhatab kuulaja tantsubiitide sekka. Juba siis kuuleme hulgalisel jonhassellikke ebakindlalt, ilma toetuspunktita õõtsuvaid sordiintrompeti noote.
“King B” algab heviliku riffimisega. Umbes nõnda võinuks ehk kõlada Hendrixi ja Milesi koostöö aastal 71 või 72, kui vahepeal poleks saatuse must karvane käsi vahele tulnud. Just selline wah-wah-pedaali psühhedeelia, jazz ja rock ristamisi koos, kampa justkui võetud ka kitarrisüntesaatoriga John McLaughlin.
Truffaz ise on väitnud, et kuulas enne hiigelkilpkonna jalutuskäigust plaadi tegemist hoolsamini Led Zeppelini plaate kui Miles Davist. Tõsi, enam pole võimalik näidata süüdistavalt näpuga ja öelda, et see mees kopeerib Miles’i. Erik Truffaz on siin rohkem oma häälega kui eales varem. “Belle De Nuit”, mida ilmestab drum’n’bass’i ja house’i rütmikal põhinev pala, milles trompet et meloodialiini mängib, jõuab kuulajani otsekui läbi unenäolise hägustava filtri. “Wilfrid” aga näitab Traffazi kiindumust Miles Davise mängu. Kust mujalt on pärit see lüüriline, veidi rikutud ja sahiseva heliga toon; ökonoomselt mängitud bop-päritoluga stiil. Aga ehk on see kõigest demonstratsioon, et ta oskab milesdavislikku trompetikõnet vaevata paigutada muusse kontseksti.
Kuueminutiline “Seven Skies” jätab ruumi kõigile kvarteti muusikutele, olles enamiku vältamise ajast seesugune kõiksusse küünitav transsiviiv rabelemine nagu seda just eriti Mahavishnu Orchestra vanadel plaatidel võib kuulda. Isegi Rhodese ja kitarri võidujooksu kõla on sama, kuigi kitarri ei mängi siin keegi, on hoopis trompet, või täpsemini trompetiga mängitud kõikvõimaliku kõlaga helid. Klahvpillimängija Patrick Muller särab täiega, bassist Marcello Giuliana ja trummar Marc Erbetta on tasemel.
“Flamingo” edastab hõljuva graatsilisuse, hüpnootilise ja eksimatult tänapäevase rütmifiguuriga lendlemise. “Turridu” on drum’n’bass-Truffaz, kuid neli kihti üksteisele laotanud bändiga : dnb-rütm, kord pikkadel nootidel liuglev, kord boppides liduma pistev trompet, lahtistel akordidel uitlev klaver ja funk’i aimata püüdev bass. Ei kõlagi segadikuna, on hoopis värske ja huvitav. “Next Door” rockib. Ilma kitarrita, kuid veenvalt. Teeb seda fuzz-bassiga ja feedback-vingumisega trompeti toel.
Nimilugu “Walk Of The Giant Turtle” on plaadi tipp, hea punkt, trendideväline, leidlik ja veidi isegi naljatlev, kui kohmakas loom ähib ja puhub. Oluline plaat.