Erinevad esitajad

31. oktoober 2003

Saksa plaadifirma kogumik esitleb muljetavaldavalt särava buketi maailmset jazzi juba tuntud ja veel tundmatutelt jazzlauljatelt.

ACT on varemgi silma paistnud oma joone ajamisega, mis lühidalt kirjeldatuna võiks olla etnilise hõnguga maailmamuusikakirevuse kajastamine jazzi vahenditega. Sarnaselt ECM-ga Münchenis baseeruv ühemehefirma ei ole oma mainet rajanud mitte kõlaesteetikale ega siseilma avarustesse laiuvate helilagendike aeglase uuringuga nagu ECM, kuid nendegi puhul on helil kui sellisel selgeid tähendusi. ACT on kolleeg-firma ja konkurendiga võrreldes mitte nii mõttekoormaga laetult kaalukas, kuid see-eest helgem, optimistlikum ja säravam. Samuti on ACTI mastaap ja tuntuski küll pisut pisem, aga Grammy-nominatsioonid annavad selget tunnistust ka tunnustusest Ameerikas. Pole vale väita, et ACT on tõesti suutnud endale nikerdada eristuva niši, luua oma heli ja hoiaku, ehkki seda kahe sõnaga naljalt kokku ei võta.
Sellest aimu saamiseks on kompilatsioonplaadid kuulajale hea alustus. Lauljatekogumik “Magic Voices” sisaldab muusikapalu plaadifirma varasematel (ja tulevatelt) plaatidelt. Siin on suunitlus selge. Kuna jazzis domineerib praegu lauljate-trend ning pärast Norah Jonesi megaedu, millele jazzi ajalool pole mitte midagi muud samaväärset müüginumbri mõttes vastu panna, on järsult kasvanud huvi noorte lauljate vastu. Nad on aupaklikud kuid leiged jazzi ajaloo suhtes, seevastu aga vägagi popmuusikateadlikud. Taoline lähenemisnurk omab müügipotentsiaali, kuid ärritab jazzipuriste, kuna aastakümnetega kogutud väärtuste kullahunnik kipub nõnda muutuma kõdunevaks lehekuhjaks – nõnda nad kardavad. Kindlasti õigusega, sest praegune lahjendamistrend ja iga hinna eest kuulajani jõudmine on vesi plaadifirmade veskile, bad news aga nendele muusikutele, keda kannustab loovus ja seiklejavaim.
Pole head ilma halvata ja vastupidi ka. Tegelikult on uus jazzibuum tõmmanud päris palju tähelepanu ka kõigile jazzmuusika kõrvalharudele. Et ACT on põhiliselt spetsialiseerunud etnilise hõnguga jazzmuusikale, nn world jazz’ile, siis on ka see üks neist kõrvalharudest. “Magic Voices” aga suudab tõestada, et ACTi kataloogis on piisavalt niisugustki muusikat, mis tekitab elevust ja jazzi uues “peavoolus”. Seal on lauljaid, kelle nimel on kaalu ja samas pakuvad huvitavat alternatiivi Ameerikas domineerivale igihaljaste viiside halastamatule ekspulateerimisele. Vanad standardid, kus jazz oli omal ajal vaid varjundeid pakkuvaid vürtsiks, on praegu Ühendriikides paigutatud tõemeeli jazzi lahtrisse ning koos sellega jõuavad sinna ka lauljad, kellel kunagi pole mingit seost olnud improviseeriva esitusvabadusega ja jazzmuusika heliilma ning ideega.
“Magic Voices” on teistsugune, kuigi ka siit võib leida mõned “standardi” määratluse alla kuuluvad laulud. Aga nad on esitatud teistmoodi, loova pingega. Dianne Reeves laulab Ervin Drake’i “It Was Very Good Year” loominguliselt, tema taustagrupp (Lenny White trummidel, Vince Evans ja Donald Blackman) pakuvad helikanga, milles on Kolmanda Hoovuse vaimus sünteesi vanast ja uuest biidist, klassikalisest ja novaatorlikust. See on hea näide, sest arvatavasti ei saaks ameeriklanna oma kodumaal seesugusele musitseerimisele taha plaadifirmade toetust. Euroopas on varemgi loovatele ja jazzmuusikas uusi suundi rajavatele ideedele kasvupinnast leidunud, mida tõestab kasvõi ECM-i stoori.
Niisiis pakub “Magic Voices” ajavoolus kulgevat trendikat kraami, on põhiliselt ballaadlik, kuid mitte sentimentaalitsev ega nostalgiline. Head vürtsi lisavad mõned selgelt etnilised lood. Richard Bona laulab (“Flame”), vietnamlanna Huong Thanh koos kitarristi Nguyên Lê’ga ja oboemängijanna Paul McCandlessiga (ansambli Oregnon kunagine tugisammas) esitab oma maa pitsiliselt ornamenteeritud muusikat, Aafrika superstaar Salif Keita laulab koos Joe Zawinuli bändiga (“Bimoya”), Brasiilia kultuuriminister Gilberto Gil esitab koos müstiku Marlui Mirandaga loo “Xote”, kus löövad kaasa Bugge Wesseltoft ja Trilok Gurtu.
Ettevaalikult on see osa plaadist paigutatud lõppu, nagu ka seiklusliku muusika gurmaanidele mõeldud palad, Sidsel Endreseni esitatud töötlus Stingi loost “Shadows In The Rain” (koos Jazzkaarelgi esinenud saksofonist Christof Laueri ja pianist Jens Thomasega), ning Rebekka Bakken laulab Randy Newmani loo “Same Girl” koos tähelepanuväärivalt huvitava Julia Hülsmann Trioga.
Plaati alustab aga raskekahurivägi – Norah Jones ise. Ameerika kitarrist Joel Harrison oli nii hea vaistuga, et salvestas oma plaadi Norah Jonesiga enne neiu kuulsaks saamist. Albumilt “Free Country” ongi kogumikule jõudnud kolm lugu. Esimene neist on Norah Jonesi lauldud kantripala “I Walk The Line”, kus Johnny Cashi ja kantristiili tundemärke pole palju alles jäänud. Teine kantriviis “Tennessee Waltz” on samuti leidlikult ja osavalt tänasesse kohandatud valsikeerutus , mille aeglus võimaldab tantsuliikumisi vaid kuulaja meeltes ja unistusis. Joel Harrison laulab ise loo “Lonesome Road Blues”. Tema plaati tasub tervikuna kuulata, seal on palju huvitavat. Rigmor Gustafssoni uuelt albumilt ACTi märgi all on kogumikul James Taylori “Fire And Rain”, kus saatjana kõlab ka trombonist Nils Landgreni hääl. Plaadi produtsendina on Landgren timminud siin seaded ja meeleolu saksa turule läbilöögivõimeliseks. On teadlikku kompromissi kommertskaalutlusega, mis pole küll teab mis häiriv, kuid mingi kripelduse siiski tekitab. Eriti kui võrrelda mõne teise särava looga samal kogumikul, kust kiirgab ja sädeleb ehedat kirgast rõõmutunnet.
Nils Landgreni enda lauluplaadilt “Sentimental Journey” kõlab “Leon Russelli “This Masquerade”. Teine rootsi laulja, keda ACT kohe tänu Landgrenile hakkab Euroopas ja kogu maailmas esitlema, on Viktoria Tolstoy. Temalt Esbjörn Svenssoni lugu “Shining On You”.
Üle ootuste huvitav plaat. Mõõdukalt uudne ja samas traditsiooniteadlik. Omal moel rõhutab seda ka plaadi kaant ehtiv miniatuurmaal Marily Monroest, mille teinud Friedemann Hahn 1983. aastal. Legend on tuntav, aga teda kujutava värvid ja pintslitõmbed kõnelevad tänasest maailmast.

Lood plaadil:

01. I Walk The Line Radio Edit (Johnny Cash)
JOEL HARRISON (guitar) with Norah Jones – vocals / David Binney – sampler / Rob Thomas – violin / Tony Cedras – accordion / Sean Colley – bass / Allison Miller – drums

02. Fire And Rain (James Taylor)
RIGMOR GUSTAFSSON (vocals) & Nis Landgren (vocals & trombone) with Roberto Di Gioia – piano / Lars Danielsson – bass / Wolfgang Haffner – drums / The FleshQuartet – strings

03. It Was A Very Good Year (Ervin Drake)
LENNY WHITE (drums, synth programming) with Dianne Reeves – vocals / Vince Evans – keyboards / Donald Blackman – aditional keyboards, synths / aarranged and produced by Lenny White, strings by Donald Blackman

04. Lonesome Road Blues Radio Edit (traditional, arranged by Joel Harrison)
JOEL HARRISON (vocals, guitar) with Jen Chapin – vocals / Rob Burger – keyboards / Stephan Crump – bass / Todd Isler – percussion

05. Shining On You (Esbjörn Svensson / Emrik Larsson)
VIKTORIA TOLSTOY (vocals) with Nils Landgren – trombone / Bror Falk – piano / Lars Danielsson – bass / Wolfgang Haffner – drums

06. Tennessee Waltz Radio Edit (traditional, arranged by Joel Harrison)
JOEL HARRISON (guitar) with Norah Jones – vocals / David Binney – sax / Rob Thomas – violin / Tony Cedras – accordion / Sean Conly – bass / Alison Miller – drums

07. This Masquerade (Leon Russel) NILS LANDGREN (vocals & trombone) with Anders Widmark – piano / Lars Danielsson – bass / Wolfgang Haffner – drums / The FleshQuartet – strings

08. Same Girl (Randy Newman) JULIA HÜLSMANN TRIO with Rebekka Bakken – vocals / Julia Hülsmann – piano / Marc Muellbauer – bass / Heinrich Köbberling – drums

09. Lovesong No.1 (Muriel Zoe)
MURIEL ZOE (vocals, guitar) with Matthias Pogoda – guitar / Johannes Huth – bass / Michael Leuschner – trumpet / Michael Verhovec – drums

10. Shadows In The Rain (G.M. Sumner)
CHRISTOF LAUER (saxophone) with Sidsel Endresen – vocals / Jens Thomas – piano

11. Xote (Rodolfo Stroeter / Gilberto Gil)
GILBERTO GIL (vocals, guitar, violin) with Marlui Miranda – vocals, violin / Bugge Wesseltoft – piano / Toninho Ferragutti – accordion / Rodolfo Stroeter – bass / Trilok Gurtu – vocals, percussion

12. Flame (C.C. Kreusch)
CORNELIUS CLAUDIO KREUSCH – piano with Richard Bona – vocals / Will Calhoun – udu drum / Johannes Tonio Kreusch – acoustic guitar

13. South Delta Song (Nguyên Lê)
HUONG THANH (vocals) with Nguyên Lê – el. guitar / Paul McCandless – english horn / The Barbès Deluxe – strings / Bijan Chemirani – daf / Michel Benita – pizz & arco acoustic bass / The Barbès Faith Choir

14. BIMOYA (Joe Zawinul / Salif Keita)
JOE ZAWINUL (keyboards) with Salif Keita – lead vocals / Osmane Kouyake – guitar / Paco Sery – drums / Matthew Garrison – additional bass / Trilok Gurtu – percussion / Bobby Malach – tenor saxophone / Mike Mossman – trumpet