Erki Pärnoja kasvas džässmuusikuks Radioheadi kuulates

15. oktoober 2007

Noore Jazzitalendi auhinnaga tunnustatud Erki Pärnoja usub, et ka Eesti džässmuusikud võivad saavutada Euroopa mõitses tõelise tipptaseme. Loe Pärnoja intervjuud.

Mäletatavasti tegid kevadisel Jazzkaarel toimunud džässmuusikapreemiate jagamisel puhta töö kitarristid. Kui Elioni Jazziauhinna kategoorias võitis Jaak Sooäär, siis Noore Jazzitalendi preemia napsas Rootsis õppiv kitarrist Erki Pärnoja.

Nüüd on Pärnoja Eestis tagasi, annab siin oma neljaliikmelise bändiga terve rea kontserte ja lindistab plaadimaterjali. Ivo Heinloo vestles Erki Pärnojaga põgusalt enne Von Krahli kontserti 10. oktoobril.

Teie bändil on päris tähelepanuväärne nimi – Mai Nekk Hööts? Kust selline idee?
Jah, meie kael lihtsalt valutab. Tõsiselt rääkides – mõtlesime, et see võiks lahedalt kõlada – inglise keeles, aga eestipäraselt kirjutatult. Mingit sügavat tähendust sel pole.

Et tegu on džässrokiga, siis ühendab ilmselt kõiki bändi liikmeid armastus roki vastu?
Täpselt nii. Me kõik kuulasime noorematena rokkmuusikat ja alles siis tuli huvi džässmuusika vastu. Ma ise olin pikka aega sisse võetud Radioheadi muusikast.

Kuidas te suhtute sellesse, et teid nimetatakse “noorteks vihasteks meesteks”?
Inimesed võivad tõesti nii arvata, kui nad meie muusikat kuulevad, sest see on üsna agressiivne. Meile meeldib nii improvisatsioon kui ka energia, mis muusikaga kaasneb.

Räägi veidi koolist, kus õpid.
Skurups Folkhögskola, mille teisel kursusel kõik meie bändi liikmed õpivad, on Rootsis väga tunnustatud ja kõrgetasemeline kool, mis on spetsialiseerunud improvisatsioonilisele muusikale. Igal aastal käib meil suur hulk külalisõppejõude Ameerikast.
Skurup on tegelikult väga väike koht, praktiliselt küla. Peale kiriku ja surnuaia seal suurt midagi pole. Aga see, et tegu on väikese paigaga, on ka eeliseks. Praegu elame sõpradega kõik kõrvuti majades ja saame hommikust õhtuni koos mängida, isegi öösiti, kui vaja. Sel aastal tuli Skurupisse eestlastest õppima muide ka Martti Tärn.

Rootsi keel on sul nüüd suus?
Päriselt mitte. Esialgu on ikkagi lihtsam bändikaaslastega inglise keeles suhelda, mu rootsi keele hääldus kõlab ilmselt päris naljakalt.

Bassist Kaarel Liiv on mulle öelnud, et Soomes õpetatakse muusikud väga headeks “käsitöölisteks”. Kuidas on lugu Rootsis?
Rootsis on asi hoopis teistsugune. Sellepärast ma valisingi Rootsi, et seal ei panda nii suurt rõhku tehnikale või virtuoossusele. Tähtsam on hoopis improviseerimine ja koosmängu, kommunikatsiooni õppimine. Seal räägitakse rohkem suure tähega Muusikast ja sellest, kuidas end väljendada ja olla avatud.

Mis tunne sind valdas, kui kevadel kuulutati, et just sina oled 2007. aasta Noore Jazzitalendi auhinna saaja?
Mul oli väga-väga hea meel selle üle, et inimestele, kes mind tunnustasid, läheb korda see, mida ma teen. Iseenesest tuli see suure üllatusena, sest ühel päeval lihtsalt sain e-maili õnnitlustega. Jazzkaar on meid tõesti palju aidanud. Saime võimaluse lindistada kaks päeva Eesti Raadios oma materjali ning ka selle esinemisvõimaluse siin, kus saame esmakordselt presenteerida oma originaalloomingut.

On sul ka mingeid tulevikuvisioone?
Rootsis on üldiselt kombeks peale Skurupi lõpetamist minna kõrgematesse koolidesse, mis asuvad Stockholmis, Göteborgis, Malmös. Sõbrad kindlasti lähevad sinna, aga ma enda kohta veel kindlalt ei oska öelda.
Eks me üritame edaspidigi võimalikult palju koos mängida ja reisida. Kuigi siis enam nii aktiivset suhtlust meie vahel ei saa paraku toimuda, peame kõik oma n-ö päriselu elama hakkama.

Näed sa võimalust, et Eesti džässmuusik saavutab lähemal ajal Euroopa mõistes tõelise tipptaseme?
Ma olen selles päris kindel. Viimaste aastate jooksul on ju tohutult tõusnud nii noorte pillimeeste kui ansamblite tase, väga lühikese ajaga on tehtud suuri hüppeid. Ma arvan, et asi läheb täpselt samamoodi edasi.