Ernst Reijseger / Franco D’Andrea

14. jaanuar 2003

Hollandi tshellist ja itaalia pianist pakuvad väändes helinägemusi nii igihaljastest meloodiatest kui oma fantaasiatest.

Tuntud minevikumeloodiate töötlemine on praegune suurmood ning pole nemad kaks esimesed loova ja vaba jazzi tegelased, kes tuntud autorite tuntud viise tundmatuseni muudavad. Ellngton ja Porter, Monk ja Floyd Tillman – on teisigi, nagu näiteks avangardimees Misha Mengelberg, kellele palavat massidepoolset armastust kuidagi ette ei saa heita. Eks see rohkem tähelepanu püüdev ettekääne ole, et nii Ellingtoni «Sentimental Mood» kui Porteri «Night And Day» on selle plaadi algusotsas. Alati, kui 48-aastase Reijsegeri nimi esineb mõnes muusikutekoosseisus, tasub olla valvas. Ta lööb kaasa uue muusika ansamblites ja hullu avangardi asja ajavate muusikute seltskonnas, on oodatud külaline spontaanse improvisatsiooni ringis. Eestis nähti teda viimati Guus Jansseni grupi koosseisus 1991. aastal, kuid alates 80ndatest on ta olnud oma mees nii Euroopa kui Ameerika avangard-jazzi eliidis. Franco D’Andrea on 60nda eluaasta piiri ületanud pianist, kes 1960ndatel alustas mängimist Gato Barbieri bändis. 70ndatel esitas ta jazz-rocki ning 80ndatel moodustas mitmeid oma gruppe ning hakkas tegelema pedagoogitööga. Itaalias on ta tuntud jazzitegelane, kes musitseerinud koos paljude rahvusvaheliselt teada tegelastega ning kontsertreisid on D’Andread 1992. aastal toonud isegi Eestisse. Arvustajad peavad teda intellektuaalseks ja euroopaliku mängustiiliga pianistiks. Meeli krussi keeravast keerulistest helirägastikest, mida sõna «avangardne» mainimine tavaliselt kujutlusse toob, on see plaat üpris kaugel. Teatraalsus ja sentimentaalne paatos, millega mõnda vana meloodiat siin esitatakse võib pigem tuua suunurka mõnusa muige. Mängijad tunnevad teineteist hästi, sest nende koosmusitseerimise ajalugu on umbes tosina-aastane, kuigi duona ja neid lugusid on nad mänginud umbes paar aastat. Cole Porteri «You Do Something To Me» on saanud selgelt minimalistliku raamistuse ning teostus on leidlik ja kultuurne. Seevastu D’Anzi ja C.A. Rossi nostalgikohviku vanad viisid meenutavad kõige rohkem Valgre sametist melanhooliat. D’Andrea enda «Two Colors» viskab lustakavõitu kinda jazzile, kui range ja kammitsetud värv kuulub jazzi rutiinireeglitesse aheldatud traditsioonile ja rõõmsalt ergas toon, mis algul sulandub ja siis suisa vastandub, on globaalse lõimega rahvalikult tantsune meel-valla-trall. Pianisti» Afro Abstraction» kätkeb samuti loomulikke kehaliikumise rütme, kuid laskub kohati üpris intellektuaalsetesse abstraktsioonidesse. Thelonious Monki «Reflections» on duo tõlgenduses taas saanud ehtvalgreliku alaloolise hõnguga miniatuuriks. Reijseger näpib tshellot nagu svingkitarri ja D’Andrea vilistab süütul moel meloodiat nagu seda jõudeajal üksi olles vahel ikka tehakse, kui viisijupp peas keerlema läheb. Plaadi nimilugu, honky-tonk-muusika ühe pioneeri Floyd Tillmani sentimentaalsusest nõretav lühike ja vana salongimuusikahitt «I Love You So Much It Hurts» saabub pärast Monki täiesti märkamatult. Nagu oleksid need üks ja sama viis, tunne ja aeg. Meel jääbki helgeks, köielkõndija jalg poole talla võrra üle serva. Meisterlik näitemäng, topeltaplausi väärt esitus.