Esa Pietilä Trio

17. jaanuar 2004

Soome saksofonisti kolmas album kirjeldab tema kiindumust kunagi avangardset hoiakut omanud 60ndate jazzivoolu.

“Direct” on tänavu 40seks saava saksofonisti Esa Pietilä kolmas album, kus valitseb modernjazzi avaruses improviseerimise atmosfäär.
Pietilä alustas 80ndate alguses mängimist Pori bigbändis. Hea saksofonisti maine aitas teda edasi juba järgmistesse bigbändidesse. Muu hulgas on tal praeguseks ette näidata musitseerimisehetked selliste tunnustatud jazzinimedega nagu Lew Soloff, Rick Magritza ja Carla Bley.
80ndate lõpus õppis ta Sibeliuse Akadeemia jazziosakonnas ja käis ennast täiendamas USA-s. Oma esimese kvarteti pani ta kokku 1989, esimese plaadini jõudis aga alles 1997. aastal.
Pietilä mängib siin põhiliselt tenorsaksofoni, osades lugudes ka sopranit, millel tema personaalne eelistus näib kuuluvat madalatele registritele avarale helile. Teda ei saa ka “süüdistada” John Coltrane’i kopeerimises, kuigi suur osa taolist muusikat praegu mängivatest pillimeestest on nii või teisiti Suure Saksofonisti varjust välja küünitajad. Ta lihtsalt kõlab teistmoodi tema loomulik fraseerimine eristab oluliselt. Kuid kiindumus free-jazz’i järellainetes muteerunud modaalsuse vastu on väga selgelt eristuv.
Niisiis, ameerika moodi bop-vormelile eelistab Pietilä vabavormilisemat ja free-likumat mängu. Põhjala jazzi iluhelitsemisega ta samuti ei seostu. Heli on pigem keskeuroopalikult jõuline, vahel isegi räme.
Võib ju rääkida jazziplaatide puhul stambiks saanud juttu muusikute kommunikatsioonist kolmikdialoogist või muust säärasest, kuid saksofonisti ansamblis on jõujooned kindlalt paigas nii, et esiplaanimees on ikka esil olev mees ja teised suhtlevad temaga mõningaselt distantsilt, mitte kui samaväärsed partnerid.
Bassist Uffe Krokfors ja trummar Markku Ounaskari on head kaaslased. Nad ei trügi küünarnukke välgutades esile, vaid grupimängus loovutavad päris tihti murdosa võrra positsioone liidrile. Mõnes loos nagu “Purple Jungle” on kogu ansambel samal joonel, luues kujutluspilti abstraktsest rägastikust. “Point Zero” kätkeb ülipingelise meditatiivse staatika energiat, mille fookuses on saksofon.
Haikulikult lakooniline ja lühike “A Sign” eristub. Pietilä lüürilisus loos “Spring Flower” on muljetavaldav. Üksnes duett bassi ja sopransaksofoniga.
Muusika, mille juured saavad energiat 60ndate jazziavangardi poolt algatatus. Praegu kõlab selles juba ajalugu.

Lood plaadil:

1. Mind Hunt
2. Headway 3.Direct
4. A Sign
5. So is…
6. Bumpy Down
7. Spring Flower
8. Purple Jungle
9. Freejohn
10. Strong till three
11. Point Zero
12. Triangles