Esmaspäev: Collignon andis tavatu kontserdi

27. aprill 2005

Prantsuse multiinstrumentalist ja laulja Mederick Collignon’ tunnistas Jazzkaare veebireporterile, et andis Tallinnas tavapäratu kontserdi. Loe Collignon’i intervjuud.

Esmaspäeva õhtul pakkus prantsuse multiinstrumentalist ja laulja Mederic Collignon publikule puhtast improvisatsioonist ning teatraalsusest pulbitseva ühemeheshow.

Energiline ja emotsionaalne muusik, kelle etteaste sündis trompeti, keha, hääle ning elektroonika abil, vormis oma kontserdijärgsed emotsioonid Jazzkaare reporteri Maarika Kirikmäe palvel ka sõnadeks.

Milliseid tundeid ja muljeid tekitas teis tänane esinemine?
„Ma ütleks, et tänane esinemine oli minu jaoks väga haarav ja mänguline. See kujunes teistsuguseks, kui arvasin. Tegemist ei olnud minu jaoks harjumuspärase kontserdiga, pigem veidra ja uudse kogemusega.”

Tõesti? Mis tegi selle kontserdi eriliseks?
„Kui ma lavale lähen, hakkab mul peas üks hääl rääkima. Ma ei ole hull! (naerab) See hääl käsib mul otsida oma meloodiat, ilusat laulu, esinemise ideed. Nii on see tavaliselt ja seda ma armastan. Aga täna käskis see hääl mul tungida kaugemale. Mitte piirduda vaid ilusa laulu ning harmoonilise meloodiaga ja see oli veider. Ma ei tea, mis andis täpselt selle impulsi, mille põhjal mu tänane kontsert sündis.”

Teid kuulates tunduski aeg-ajalt, nagu oleks helidega valla pääsenud palju valu, kannatusi, muusika kõlas kohati kui appikarje. Mida arvate sellisest tõlgendusest?
„Ei lükka seda arvamust kindlasti ümber. Muidugi oli seal ka valu, isegi raevu. Sest see, mida laval väljendan, tuleb elust enesest ja tahestahtmata kuulub sinna ka valu ja piin. Laval toetun oma alateadvusele, sisemistele tunnetele, mida ma kõigi oma vahenditega siis väljendangi. Minu meelest surutakse meie loomulikkust üha enam alla. Praegune ajastu on täis vägivalda, mis varjab end igasuguste süsteemide, reeglite ning normide taha. Sunnib meid peitma loomulikkust ning sünnitab omakorda silmakirjalikkust ja vägivalda. Ma ei kannata seda, see on eemaletõukav.”

Olete siis äkki nõus tituleerima end mingis mõttes ka mässumeelseks, kelle jaoks muusika on vahend, millega loomulikkuse eest seista?
„Ei, ma pole ju mingisugune revolutsionäär (naerab). Minu eesmärk pole võidelda mingite sotsiaalsete süsteemidega või valitsuse, võimu- ja rahajanuga. Aga ma tahan inimeste sees midagi äratada. Seda loomulikkust ja inimlikkust, mis on vajunud sinna reeglite ning hirmudega kaetud pealispinna alla. Näiteks kui ma teie kätt praegu puudutan, siis te võpatate. Miks te hakkate end kaitsma, rünnak ju puudub? Selle pärast, et elame paranoiadest tulvil maailmas, kus unustatakse, et käepuudutus või kallistus on loomulik ning selles pole midagi halba.”

Miks olete valinud üksinda musitseerimise?
„Ma arvan, et see valik on samuti pigem alateadlikult tehtud. See tundub minu jaoks loomulik. Ma ei ole seda otsust vastu võtnud, see teadmine on tulnud ise minu juurde.”

Teie käsutuses on laval mitmeid instrumente – keha, elektroonika, trompet. Kas mõni neist on olulisem kui teine? Miks?
„Ma ei suuda neid reastada, ükski minu instrumentidest pole teisest jõulisem või domineerivam. Ma ei loo mingit süsteemi või pingerida. Kui keegi arvab, et ma lavale minnes tean, mis täpselt juhtuma hakkab, siis ei! Kui ma seda teeksin, siis ei sünniks tõelist, loomulikku etteastet. Mul on olemas küll lindistatud taustad, mida kasutan, ent minu ajju, sinna pole midagi eelnevalt programmeeritud. Kõik on puhas improvisatsioon.”