Esmaspäev: free-jazz hullutas kuulajaid Draamateatris

26. aprill 2005

Esmaspäev Jazzkaarel pakkus Eesti Draamateatris kuulajatele põnevaid free-jazzi kooslusi. Loe, mida arvas Prantsuse õhtust Jazzkaare veebiajakirjanik Ester Eggert.

Esmaspäevase Prantsuse õhtu naelaks kujunes soome akordionisti Kimmo Pohjoneni kontsert kahasse trummar Eric Echampardiga, mis oli pilgeni välja müüdud.

Esmaspäevaste kontsertide elamused pani kirja Ester Eggert.

Pole oluline kas mängitakse swingi, bebopi või fusionit. Kui muusika ei tule südamest, ei jõua see ka publikuni. Prantslaste fenomen jazzis aga on just see, mida ei ootaks ühelt suuremat sorti Kesk-Euroopa riigilt.

Ilmselt mängib siin rolli erinev muusikapärimus näiteks Saksamaast ja Inglismaast, mille tagajärjeks on eriline harmooniakäsitlus, mida pole võimalik jäljendada.

Esmaspäeval kogunes Eesti Draamateatrisse free-jazzi huviline publik Eestist, sest just seda võis muusikast oodata. Ilmselgelt oli rahva huvi tohutu – juba Mederic Collignoni esituse alguseks oli saal täitunud. Halb oleks selle prantsuse trompetisti, vokalisti ja ühtlasi ka elektrooniku esitust nimetada sissejuhatavaks, sest täita üksi tervelt tund on raske ülesanne isegi suurimatele staaridele jazzitaevas.

Ainukene oht sellise „väga vaba“ esituse juures on kalduda totruse valdkonda, kus piiripeal Collignon ka kõikus – õnneks üldiselt sellest ikka hoidudes. Igal juhul suutis ta ideaalselt panna publiku muigama.

Thôt omakorda tutvustas kogunenud rahvale esmapilgul ehk täiesti igapäevast free-jazzi, kuid tegelikult laenati stiilielemente funkist, groovist ja mujaltki. Ansambli kitarrist Gilles Coronado lasi kontserdi esimesed minutid efektiploki abil mööduda krigina ja kragina tähe all. Kui rahvas oli end juba vaimselt ülejäänud tunniks ettevalmistanud, pääses kogu jõud valla.

Muusikasse tekkis jälle see kaasakiskuv prantsuse eripära, mida ei leia mujalt Euroopast ega ka ülejäänud maailmast. Kuna tegemist oli nn. liberaalse free-jazziga, mis ühtlasi hõlmab ka muid muusikastiile, siis pani see kõrvu liigutama inimesed, kes igapäevaselt ehk eelistavad kuulata muud.

Õhtu suurimateks tähtedeks olid vaieldamatult Kimmo Pohjonen ja Eric Echampard. Pohjonen on ehtne näide muusikust, kes mängib südamest ja see on Eesti rahvale juba ammu teada. Seetõttu oli draamateater sõna otseses mõttes rahvast täis – isegi seisma ei mahtunud.

Ka Echampard on siinmail juba käinud, kuid hoopiski koos kitarristi Marc Ducret’ grupiga. Avaliku kontserdi andsid nad Pohjoneniga Eestis esimest korda. Nende mängus kohtuvad Echampardi prantsusepärane rafineeritud käekiri ja Pohjoneni põhjamaiselt voogav energia, mis avaldub spontaanselt kaldudes nii folki, rokki kui ka vaba improvisatsiooni valdkonda.

Soome akordionimeister vürtsitas esitust sämplitega, mis kohati sundisid publikut peast haarama. Tegelikult oli kontsert üks kestev soolo, mille raames jutustati muusikaline lugu koos kõigi tarvilike pingetõusude ja –langustega.

Trumm kaotas siinkohal enda rolli rütmipillina, astudes samale pulgale akordioniga. Erilisust lisas Pohjoneni kasutatud kvadroheli ning samuti fakt, et tegelikult säilitasid mõlemad muusikud isikupärased käekirjad.

Publik haaras ühe kõrvaga Pohjoneni ning teisega Echampardi helisid, lastes neil põrkuda kusagil seal mustal maal nende kahe punkti vahel. Taoline jõuline ühisimprovisatsioon tekkis muusikasse juba seitsmekümnendatel ning kõige tulisemalt on see väljendunud Mahavishnu Orchestra esimestes koosseisudes. See oli nimelt aeg kui tekkis vajadus siduda omavahel eri kultuuride elemente. Seitsmekümnendatel pöörduti üldiselt araabia maade suunas. Nagu näeme, jätkub protsess tänaseni, olles jõudnud ka euroopasiseste eripärade vastandamiseni.