Esmaspäev on prantsuse päev Jazzkaarel

22. aprill 2007

Leidlikud prantsuse muusikud uurivad tõsiselt ja naljaga helide huvitavamat poolust.

Euroopa jazzmuusika huvitavamat poolust tutvustavad prantsuse muusikud, kellest osa on teistes koosseisudes siinsele publikule juba heas mõttes tuttavad.

JEAN FRANCOIS BAEZ TRIO

Eesti Draamateater
23. aprill kell 18.00

Muusika, mida prantsuse akordionisti trio mäbgib, on kirjeldatav selliste märksõnadega nagu omalooming, jazz, maailmamuusika ja musette.

Jean-François Baez sündis muusikute perekonnas. Ta hakkas akordioni mängima seitsmeselt, hiljem õppis ta Lyoni konservatooriumis. Populaarse repertuaariga puutus ta kokku mängides tihti pidudel. Improvisatsioonilisele muusikale lähendasid teda kontaktid AFRI muusikutega, Richard Gallianoga ja Prantsuse rahvusliku bigbändiga l’Orchestre National de Jazz .
Ta on esinenud ka rahvusvahelistel lavadel Brasiilias, Jaapanis, Inglismaal, Ukrainas jne kõrvuti selliste artistidega nagu Antonio Placer, Louis Sclavis ja Jérome Thomas. Ta teab, kuidas olla üle akordioni tavakeelest jäädes samas truuks traditsioonidele. 2003. aastal kutsus ta kokku omanimelise trio, kuhu kuuluvad sopran- ja baritonsaksofonimängija Jean- Charles Richard ja kontrabassimängija Pascal Berne. Muusikute soov oli mängida oma originaalmuusikat, mille juured on jazzis, maailmamuusikas ja musette’is.
2005. aastal ilmus bändi esikalbum Nikita, mis sai väga hea vastukaja osaliseks nii kriitikute kui kuulajate poolt. Bändi liikmed kutsuvad siin muusikalisele teekonnale läbi Prantsusmaa, Balkani- ja Vahemeremaade. Muusikas, mis komponeeritud ja esitatud suure meisterlikkusega, on erinevaid aroome ja vürtse, valguse ja varju mängu, nostalgiat. See on tundlik, südamlik ja kaunis muusika, kus igal noodil on tähendus nagu sõnal. Jean-Francoise kord hellitab akordionit, kord raputab teda nagu tamburiini.

Jean-Charles Richard mängib virtuoosselt mitut pilli ja otsib üha uusi väljakutseid. Ta on mänginud sümfooniaorkestrites ja bigbändides, kammerkoosseisudes ja jazzansamblites. Ta on partnerite seas on sellised tuntud muusikud nagu Jerome Thomas, Karlheinz Stockhausen, Claudia Solal, Dave Liebman jpt. Viimasega salvestas ta 2006 aastal plaadi Faces, mis on pühendatud lahkunud Steve Lacy’le.( Aastaid oli Lacy maailma edatabelites esinumber sopransaksofonil, korra jõudis ta ka Jazzkaarele) Kolmes loos mängib Liebman löökpille, mis on omakord pühendus Elvin Jonesile. Rohkem kui Lacyga võiks Richardi mängus leida ühisjooni prantsuse saksofonitippude Portali ja Sclavis’e muusikaga. Hinnatud on ta ka õppejõuna.

Pascal Berne on tuntud nii kontrabassimängijana kui ka tubisti ja heliloojana. Ta on esinenud ja plaadistanud kümnete prantsuse uue muusika tippudega nagu Francoise Raulin, Eric Brochard, Dominique Pifarèly jpt.

NEW LOUSADZAK

Eesti Draamateater
23. aprill kell 20.30

Prantsuse bassisti Claude Tchamitchiani ansamblid ja orkestrid teevad muusikat tõsiselt ja tulemuseks ongi tõsine jazzmuusika. Selle okteti repertuaar, millega ta tuleb Jazzkaarele, on läbinisti komoneeritud ja samal ajal ositi ka improviseeritud.
“Uus” ansambli nimes tähistab uut peatükki 1994. aastal asutatud Lousadzak Orchestra tegevuses. 1999. kujunes selle kõrvale septett, kui oli valmis saanud album “Bahama Suite”. 2001. aastal aga tuli kõrvalprojektina kokku 18-liikmeline Acoustic Lousadzak.

Claude Tchamitchian (1960) kuulub sellesse muusikutepõlvkonda, et kes 1990. aastate alguses kerkides hakkasid prantsuse jazzi oma käe järgi ümber kujundama. Õigupoolest sammusid nad kõik sel või teisel moel Louis Sclavis’ jälgedes. Muusikasse tõlgituna tähendas see vaba improvisatsiooni ja komponeeritud muusika kombineerimist võimalikult looval moel.
Tchamitchian sündis küll Pariisis, kuid tal on Armeenia juured. Jazziga puutus ta kokku varakult ja peab ennast selles vallas suuresti iseõppijaks. Mõnda aega õppis ta Joseph Fabre ‘i juures Conservatoire d’Avignonis. Seal ta kohtusiki tulevaste ansamblikaaslastega – André Jaume ja Rémi Charmasson.
1993 ilmus Tchamitchiani esimene sooloplaat “Jeu d’Enfants”. Umbes selle aja paiku alustas ka tema Lousadzak, mis alguses oli septett. Kui kedagi huvitab, siis armeenia keeles tähendab see “valguse kerkimine”.

Trompetisti Médéric Collignoni varasem esinemine Jazzkaarel on kindlasti nii mõnegi muusikauskse inimese mällu sööbinud sügavalt. Aga samamoodi vaatamis- ja kuulmisväärset show’d suudavad pakkuda saksofonist Daunik Lazro ja tenorsaksil Lionel Garcin. Intensiivset kitarrimängu pakuvad Raymond Boni ja Remi Charmasson. Kuna Claude Tchamitchian Marseilles’ plaadimärgi Emouvance üks asutajaid koos Francoise Bastiannelliga, on enesestmõistetav, et New Lousadzak andis oma uusima CD “Human Songs” 2006. aastal välja just selle plaadimärgi all

Koosseis:
Raymond Boni – elektrikitarr
Rémi Charmasson – elektrikitarr
Médéric Collignon – laul, trompet
Lionel Garcin – tenorsaksofon
Daunik Lazro – altsaksofon
Ramon Lopez – trummid, löökpillid
Daniel Malavergne – tuuba
Claude Tchamitchian – kontrabass, kompositsioonid

Jazzkaar tänab Prantsuse kultuurikeskust