ETVs sisukas dokumentaalsari “Seks ja pop”

05. august 2006

ETV näitab saksa dokumentaalseriaali “Seks ja pop”, mille fookuses on muusikatööstuse oskus kasutada seksuaalsust äri eduks. Kuidas mõjutavad naised, mustanahalised, homoseksuaalsus või teismelised muusika läbilöögivõimet?

ETVs saab kolmel õhtul vaadata saksa dokumentaalsarja “Seks ja pop”, mis arutleb, kuidas muusikatööstus on läbi aegade osanud seksuaalsust enda kasuks pöörata.

Vahendame ETV kodulehel olevat infot.

Kava:
N 10. augustil kell 23.40: Must muusika & seksuaalsus (Sexual Healing)
17. augustil: Homoseksuaalsus ja popmuusika (It ain’t necessarily so)
24. augustil: Poisid & tüdrukud (Spice up your life)

Lähemalt filmidest:

10. augustil kell 23.40: Must muusika & seksuaalsus (Sexual Healing)
Vähesed muusikastiilid on niisama seksikad nagu hip-hop ja R&B – popstiilid, mis viimase 15 aasta jooksul on avaldanud üleilmsele noortekultuurile konkurentsitult suurimat mõju. Oma harukordsele menule vaatamata on hip-hop ja R&B aga jätkuvalt tulise kriitika märklauaks – seksismi, šovinismi ja homofoobia ülistamine on kaasaegses hip-hop’is tõepoolest alatasa esiplaanil.
Seesuguse kahepalgelisuse ja mitmetähenduslikkuse sügavamaid põhjusi vaagides püüab “Seks ja pop“ heita ühtlasi valgust hip-hop-maailma tüüpilistele tegijatele (“pimps”, “gangstas“, “motherfuckers“). Ja vastata keerulisele küsimusele – kas moodne hip-hop ja R&B tähistavad tõesti õõvastavat tagasilangust feminismi-eelsesse epohhi, seksistlike hoiakute juurde – seda ajal, mil kirglik must muusika on nood ajast-arust suhtumised tegelikult juba ammuilma selja taha jätnud?

Filmis kõlab James Browni, R. Kelly, Kurtis Blow’ ja Snoop Doggy Dogi muusika.

17. augustil: Homoseksuaalsus ja popmuusika (It ain’t necessarily so)
“Seks & pop“ teeb tuuri gei-klubide tantsupõrandail ning tõdeb, et geide emantsipatsioon on jätnud püsiva jälje populaarkultuurile. Teisalt tõdeme, et just popstaaride käitumine on suuresti mõjutanud ühiskonna üldist suhtumist homoseksuaalidesse – kellele veel impeeriumi päevil viidati kui “kolmandale sugupoolele“ (Magnus Hirschfeld).

Alates 1969. aasta meeleavaldustest New Yorgis Christopher Streetil, kus homoseksuaalid nõudsid endile võrdset kohtlemist ülejäänud ühiskonnaliikmetega, on geide hääl kõikjal sootsiumis üha valjenenud ning nende eneseuhkus tajutavalt kasvanud – muusikaliselt andis sellest ilmekaimalt märku diskobuum, mille subkultuursed alged olid mäletatavasti varajaste 70. aastate New Yorgi mustanahaliste gei-klubides.

Uus homoseksuaalse emantsipatsiooni laine käis üle pop-edetabelitest 1980. aastatel – ilma tegid siis Boy George, Jimmy Sommerville, Marc Almond – ning terves pop-universumis andis tublisti tooni androgüünsus oma erinevais ilminguis. Melissa Etheridge’i ja k. d. langi näol on leidnud lesbidki endile lavaiidolid. Mitmed tänapäeva nooremaist gei-artistidest aga, näiteks Scissor Sisters ja R&B-laulja Ari Gold, pole oma homoseksuaalsusest eales saladust teinud.

24. augustil: Poisid & tüdrukud (Spice up your life)
“Seks & pop“ takseerib niinimetatud meedia-ühiskonna siseehitust. Alates möödunud sajandi lõpukümnendist on popmuusikatööstus uurinud teismelist tarbijaskonda pingeliselt ja mitme kandi pealt.

Milline toime on popmuusikatööstuse kaalutletud käikudel meie poistele ja tüdrukutele? Kas praaegusaegne noorsugu tõesti vastab laias laastus Ameerika keskoolinoorte tüüpilisematele rühmarollidele – “kisakoori“ beibed, taibud ja nohikud, edukad spordipoisid, jne? Kuidas see noorukitele siiski mõjub, kui muusikakanalid neile päevast päeva ketravad Spice Girlsi- sarnaseid tütarlasteansambleid ning hellil häälil armuvalulaule kudrutavaid poistebände?

Missuguseid noorpõlverõõme pakub maailm, mis vaat et tervenisti meenutab “Popiidoli“ formaadis lavastatud lõputut telespektaaklit? Kas puberteet tähendab nüüd lihtsalt kohanemist popvideotes kujutatavate stereotüüpidega? Mis taktis tantsib-keerutab tänane seksikas noorus? “Seks & pop“ otsib vastuseid kõigile neile küsimustele, kusjuure osa vastustest ei pruugi sobida alla 18-aastastele.