Ewert Sundja soovib tegelda vaid muusikaga - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

07/06/2004 Ewert Sundja soovib tegelda vaid muusikaga

Uudised

16. juunil kontserdil “Jazzis ainult mehed” ainsa eesti lauljana esinev Ewert Sundja rõhutab Jazzkaarele antud intervjuus, et keskendub eelkõige oma muusika esitamisele.

16. juunil toimub Estonia kontserdisaalis Jazzkaare suvine kontsert “Jazzis ainult mehed”. Miles Griffith’i (USA), Sergei Manukjani (SRÜ) ja Intars Busulis´i (Läti) kõrval astub üles ka Eesti tulevikulootus Ewert Sundja. Kontserdil ainsa eestlasena lavale astuva Ewertiga vestles Grete Soosalu.

Kuidas sa laulmiseni oled jõudnud?
See lihtsalt läks nii – oma loomulikku rada pidi. Kui ma väike olin, panid vanemad mu muusikakooli klaverit õppima. Selle kõrvalt käisin koorides ja hiljem leidsin äkki, et laulmisega ma tahangi tegeleda. Tundsin lihtsalt vajadust seda teha.

Millal sai muusikast sinu jaoks mitte ainult koori- vaid ka soololaul?
Koorilaul pole ta sellisel kujul mulle kunagi olnud. Ma ei olnud väiksena nagu näiteks Liisi Koikson, kes laulis juba väga noorelt. Ma lihtsalt tegelesin sellega. Mitte passiivselt, aga mitte ka äärmiselt aktiivselt. Samas olin kogu aeg ikkagi muusika sees. Kui hakkasime bändi tegema, oli vaja, et keegi laulaks. Kuna olin sellega ju varem kokku puutunud ja sain aru, et natuke häält ikka on, siis nii ta läkski, et minu ülesandeks sai laulda.

Aga millal jõudsid selleni, et laulmisest saab sinu karjäär?
Leian, et seda ei tohiks võtta nagu karjääri tegemist. Ma ei taha teha sellest enda jaoks tööd, kuigi seda ta mingil määral siiski on. Muusikaga tegelemine ja laulmine peaks olema pigem kutsumus. Selle ajendiks peaks olema midagi muud peale raha, töö, karjääri. Kas need kolm tulevad hiljem sinna juurde, näitab juba aeg.

Milliseks oleks sinu lauljatee kujunenud juhul, kui lauluvõistluse “Kaks takti ette” võitmise asemel oleksid jäänud tahapoole?
Arvan, et kõikidel sellistel üritustel kehtib reegel – kas võit või mitte midagi. Õigemini, lauljana on küll tähtis seal kas või osaleda, kuid kõrvaltvaatajale jääb ikkagi meelde vaid võitja. Samamoodi võib küsida, kes jäi Eurovisioonil teiseks. Ei mäleta? Aga võitis Ukraina, eksole? Nii on kõigi nende asjadega.

Hetkel oled ametis muusikali Jesus Christ Superstar proovidega. Mis rolli sa seal mängid?
Väikest. Mängin seal nii öelda puu rolli. Olen apostel Johannes. Kuigi see pole 100% see, mida ma tahan teha, on JCS minu arust parima muusikaga sedasorti lavateos, mis siiani kirjutatud. Ja kindlasti on selles osalemine väga hea kogemus.

Kas saad praegu teha just seda, mida ise tahad?
Jah. Tegelikult küll.

Seega ei pea ette võtma projekte, mida ise nii väga ei soovi teha, kuid milleks lihtsalt avaneb võimalus või mida nõutakse?
Kes muu ikka nõuab, kui mina ise. Kuna annan ise endale tööd, on mul selles osas suhteliselt vabad käed. Viimasel ajal on näiteks läinud õnneks anda kaks kontserti ainult enda muusikaga – need on olnud eriti head kogemused!

Millised on su plaanid veel sel aastal?
Neid on kindlasti palju, sest aasta on veel noor ja terve sügishooaeg ees. Tahaks anda plaadi välja ja võib olla ka singli, kuid eks näis, mis osutub otstarbekamaks ja paremaks.

Kes on olnud sulle eeskujuks, kujundanud sinu mõttemaailma ja suhtumist muusikasse?
Ma arvan, et oma olemusega on üheks kindlasti Bono U2’st. Eestlastest on raske eeskuju otsida ja samuti ka õpetajatest, sest see peab tulema väga ehedal kujul. Aga, jah, kõige rohkem on ikka Bono ja Sting suunanud ning aidanud kaasa terve muusiku mõttemaailma kujunemisele. Samuti on nad mõjutanud stiililiselt.

Mida tähendab muusika sulle? On see väljendusvahend, karjäär, meelelahutus?
Ma ütlen eriti klišee vastuse sellele. Muusika on ELU. Arvan, et see on õige vastus. Muusika on jõud. Ma praegu ei kujutaks ette, mida ma teeksin ilma selleta. Usun, et ükskõik, mis minuga (või näiteks häälega) võib juhtuda, siis muusikaga jään ikkagi seotuks. Ma ei usu, et läheksin näiteks kuskile lattu tööle kaste tõstma. Ei kujuta ette, et teeksin midagi muud peale muusika.

Kas sulle meeldib stiililiselt eksperimenteerida?
Ma ei teagi. Arvan, et ei ole õige inimene seda ütlema. Sellele küsimusele peaks vastama keegi, kes on kuulanud minu muusikat. Iseenda stiili on raske kategoriseerida.

Kuna oled laulja, kas siis lugusid kirjutades keskendud kõigepealt sõnadele ning viis ja meloodia tulevad hiljem, iseenesest?
See on täpselt nii, kuidas juhtub. Mõnikord tulevad koos. Hakkan näiteks klaveri taga mängima ja ümisen midagi kaasa. Siis tulevadki mingisugused sõnad ning ja ka skelett. Aga tavaliselt vist, jah, tulevad sõnad enne ja siis vastavalt sellele võtab lugu kas mažoorse või minoorse kõla. Ning sõnadest lähtuvalt kujuneb välja ka see, mis stiilis lugu tuleb.

Jätkub sul ka aega kontsertidel käimiseks?
Ikka peab jätkuma. Kontsertidelt tulev energia on ikka hoopis midagi muud, eriline. See on teistsugune elamus, näeb, kuidas teised muusikat teevad.

Käid enamjaolt välismaa artistide kontsertidel?
Vot Eestimaal on see juba kord nii, et muusika on nii müüdavaks muutunud (jazzartistid välja arvates) ja selle tegemine on inimeste jaoks pigem juba nagu töö. Ma ei mõista sellist muusikat hukka, kuid see lihtsalt ei ole see.

Seega eelistad siiraid ja vahetuid muusikakogemusi?
Jah, seda kindlasti. Muusika peab olema aus ja ehe.

16. juunil toimub Estonias kontsert “Jazzis ainult mehed”. Mida see endast kujutab? Mida kavatsed seal laulda?
Ei tea veel. Eks ma teen seda sama, mida ma alati teinud olen. Arvatavasti esineme Virgo Sillamaaga kahekesi.