Fado ehk kurbuse väljaajamise rõõm

07. detsember 2015
Jako Kull

Kes lükkaks tagasi pakkumise kogu viimaste aegade maailma närvilisus endast eemale ajada ning veeta üks tuuline ja vihmane sügisõhtu hoopis kauneid melanhoolseid fado viise kuulates? Niipalju, kui Nordea kontserdimaja reede õhtul näitas – nostalgilis-kurblikust ühishingamisest oli tulnud osa saama täissaal nii noori kui ka vanu muusikasõpru, presidendist rääkimata! 20. Jõulujazzi peaesineja, portugali lauljatar Ana Moura, tõi koos oma viieliikmelise saateansambliga kolm aastakäiku kestnud maailmatuuri lõpetuseks fado ka Maarjamaale. Fado on Portugali rahvalik muusikastiil, nukker ballaaditaoline laul, mida saadetakse viiulil, kitarril või 12-keelsel portugali kitarril (kaks viimast olid kontserdil esindatud). Fado nimetus tuleneb ladinakeelsest sõnast fatum – saatus. Seega püüti reede õhtul saatusest üle olla ning pihiti-lauldi nii iseendast kui ehk ka nukrast sõbrast kurbust välja.

 

Pean tunnistama, et mina portugali keelest mõhkugi aru ei saa (ja ei tea ka esitatud lugude pealkirju, allpool olevad pealkirjad on hetke improvisatsioon). Sestap jäid kõikide palade sõnad mulle mõistmatuks – ja ilmselt ka enamikule teistele, sest kui Ana Moura publikut kontserdi lõpu poole oma keeles laulma püüdis õpetada, siis see paraku ideaalselt ei õnnestunud. Portugalikeelsed hõiked andsid aga tunnistust, et nii mõnigi keeleoskaja saalis siiski oli. Küll aga lubas Ana Moura armas ja siiras olemine koos kõlava sensuaalse hääletämbriga ette kujutada ja läbi elada just seda, millest ja kellest ta hing laulis. Õigupoolest ei olnudki mul isiklikult mingit kujutluspilti vaja välja mõelda, sest olles käinud Portugalis Nazarè randadel kangastusid tasapisi nii lumivalge päevane arhitektuur kui õhtusume seelikusahinais promenaad. 

 

Pooleteise tunni sisse mahtus viisteist mõtisklust, mõni elavam, mõni nukram. Saateansambel – kui nii väljenduda tohib, sest viie mehe tehniliselt väga hea instrumentaalsus oleks kindlasti ka üksi ja iseeneses terve kontserdi edukalt täita suutnud – oli paigutatud harmooniliselt J-tähe kujuliselt lauljatari taha. Kõige taga aga, taustariide peal, lasti esile tulla värvidel – just need sügavad, atlandirohelised, müstilisrohelised, lillad, türkiissinised ja rusked toonid tõid saali vajaliku hinguse. Ana alustas kontserti rahulikult, teine lugu päädis aga eestikeelse tervituse ja lühikese tutvustusega. Kolmanda loo ajal kutsus Ana käsi rütmis kokku lööma, neljas lugu meenutas natuke kantrit. Viies lugu oli vaikne jutustus („Aitäh!“), kuues oma nõtke kehamänguga kurblik. Enne seitsmendat repertuaari muutus (nagu Ana ise ütles), kaheksas mõnusalt kiire koos portugali kitarri soologa (aplaus). Üheksas – „Aeglane valss päikeseloojangul“ (Ana nägu reedab – õnnelik lõpp). Kümnes – muusikute tutvustus koos igaühe oskuste näitamisega. Eriti jäid meelde portugali kitarr ja muidugi stseen basstrummi kavandamata plehkupanekust ehk ümber kukkumisest. Sellist pilti ei näe iga päev, trummar tuli aga koos lavale appi tulnud mehega olukorrast lahedalt välja, mängides lõpuks paar takti ka abilise pea peal! Aplaus oli garanteeritud. 

 

Üheteiskümnes lugu ehk „Kui mina ükskord… (rutakalt)“ koos publikule ette näidatud plaksutamisega. Kaheteistkümnes ehk siinkirjutaja lemmik „Kui mina Sulle laulsin…“ läks väga hinge, parim lugu kahekesi öösse minekuks. Kolmteist ehk „Üks, kaks, kolm…“ (plaksutamine ette antud rütmis). Neliteist: „Aitäh“, Ana tänab publikut ja presidenti: „Olen nii õnnelik, tänan, Estonia“. Viieteistkümnes ehk koos laulmise proov… Ana kaob koos kastanjettidega.

 

Ja siis kaks lisalugu, neist viimane uuelt plaadilt ning esmaesitluses. Püsti seistes plaksutamine, lilled. Tants jäi küll järgmiseks korraks, aga kurbus oli kontserdi lõpuks täiesti kadunud – ansambli instrumentaalliikmete lilledega üksteise „tümitamine“ andis sellest naerul nägudega märku. 

 

Ana Moura

4. detsembril Nordea kontserdimajas

 

Koosseis:

Ana Moura – laul

Ângelo Freire – portugali kitarr

Pedro Soares – akustiline kitarr

André Moreira – akustiline bass

João Gomes – klahvpillid

Mário Costa – trummid, löökriistad