Fakiir, mustkunstnik ja trubaduur Francois Corneloup oma trio eesotsas

05. november 2012

Francois Corneloup Trio külastas Eestit Sügisjazzi programmi raames. Tallinna No99 Jazziklubis antud kontserdi muljeid vahendab Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.

Francois Corneloup’i trio kontserti 2. novembril No99 Jazziklubis iseloomustaksin sõnaga nihestatus. Mistahes ilma harmooniainstrumendita kolmik on traditsioonilise jazztrio kõlamaailma suhtes nihkes niikuinii, kuid antud koosluses sikutavad kolm omapärast muusikut ansambli loomingulist telge omakorda igaüks ise suunas.

Esimesena äratas mu tähelepanu mitte trio juhtfiguur Francois Corneloup, vaid trummar Simon Goubert. Tema valikud ja rõhuasetused, see, mida ta ansamblikaaslaste mängust oma aktsentidega esile tõi, tundusid kohati nii tavatud, et panid lausa turtsatama. Veidrana mõjus esialgu ainuüksi see, et ta ei käsitlenud trumme saatepillina, mis peaksid ülejäänud instrumentidele kõlapildi esiplaanil ruumi jätma. Pigem näis ta pooldavat demokraatliku, võrdse tähtsusega liikmetest koosneva trio mudelit.

Kontrabassist Helene Labarriere, kes kahest basspillist ja trummidest moodustunud trios võinuks võtta võrdse positsiooni Francois Corneloupiga, jäi reeglina siiski rohkem tahaplaanile ja mängis kontrabassi traditsioonilisema lähenemisega. Corneloup ise ei andnud aga võimalust grupi liidrirolli kandjas kahelda, ta puhus „nii kuidas torust tuli“, paisates üksinda publikusse terve rockansambli jagu energiat. Rockilikku tõmmet toetas trummar Goubert omalt poolt, vedades kooslust raugematus tempos edasi nagu vedur rongi. Kuigi koosseis oli väiksem, meenutas Corneloupi trio oma energiatasemelt kevadisel Jazzkaarel esinenud Rudresh Mahanthappa kvartetti, eriti palas „Cyrillique“, mille viisikäänud sama peatamatu visadusega siugjalt väänlesid kui mitmes Mahanthappa loos, näiteks „Killer“ ja „Convergence“.

Polnud vist heli tämbrit ega kõrgust, mida Francois Corneloup polnuks võimeline oma saksofonist välja võluma. Tema pill kriiskas ajuti kõrgusi vallutades kajaka või kotkana, mõnes mõtlikumas loos aga taltsutas Corneloup oma pilli fakiiri kombel tasaseks ning moondas baritonsaksofoni tämbri klarneti oma sarnaseks, tõendades, et lisaks fakiiri ja mustkunstniku rollile tunneb Corneloup end kindlalt ka lüürilise trubaduuri rüüs.

2. november kell 22 Teater NO99 Jazziklubis
Francois Corneloupi Trio
Francois Corneloup – baritonsaksofon
Helen Labarriere – kontrabass
Simon Goubert – trummid