Festival nagu laulupidu

02. juuli 2004

Glastonbury, Worthy Farm, Pilton, Somerset 25-27.juuni. Euroopa üks suurimaid suvefestivale.

Arheoloogid väidavad, et selles Lääne Inglismaa Otepää kandis peeti suvepidusid juba 500 aastat enne Kristust. Farm on siin asunud sajandeid. Festivali asutaja meremees Michael Eavis (69) sai farmi päranduseks oma isalt. Aastal 1969 külastas Eavis lähedalasuvas Bathi linnakeses bluesifestivali, mispeale tekkis tal kange tahtmine ise festival püsti panna.
Ja juba 1970. aasta septembris saigi see teoks. Pilet 1 £ sisaldas ka tasuta piima. Festivali külastas 1500 inimest, bände võis lugeda ühe käe sõrmedel ja tulu oli olematu. Nii jäi Eavis Marc Bolanile võlgu. Esimesed aastad oli festival külastajaile tasuta, siis odava piletiga. Alates 80-aastatest hakkas festivali populaarsus hüppeliselt kasvama. Piletihinnad tõusid, aga külastajate arv kasvas ikka. 1998. aastal ületas see 100 000 piiri.
Samal aastal, 10 päeva enne festivali, põles maani maha pealava. Selle asemel on nüüd Glastos uus Pyramid lava, mille katuse all hoitakse talvel heina. Päevas toodab Worthy Farm 10 000 liitrit piima. Hein niidetakse vahetult enne festivali. Kuid karta on, et pärast tänavust erilist savimuda pidu, ei kasva seal tükk aega rohulibletki.

Imago

Festival hõlmab erinevaid esituskunste – filmi, teatrit, tsirkust, kabareed, luuleõhtuid ja muusikat seinast-seina. Ürituse maine on nii eriline, et piletid ostetakse pimesi ära. Tänavu kulus selleks 24 tundi, 3-päeva pilet maksis 200£ ehk 4800 krooni. Kava tehti teatavaks alles hiljem. Festivalile tulevad valdavalt 20-30 aastased noored, kuid oli ka 70nendate hipisid-lillelapsi ja neid, kes tarvitasid festivalil kõmu tekitanud narkoseeni.
Inimesed tulevad Glastosse mitte ainult muusika, vaid ka eriliselt demokraatliku atmosfääri pärast. Pole viptelke, ega istekohti parematele poegadele. Kui paistab päike ja võid murul lesida, kui on padusadu, siis sumavad kõik ühtmoodi mudas ja istuda pole kuskil. Et end eriliselt tunda, võid kohapeal mistahes kostüümi laenata või osta. Need kostümeeritud tegelased muutsid festivali üpris värvikaks, vabameelseks ja lõbusaks.
Festivalirahvas elas mäeveerul telkides, kuhu võis igaüks sisse astuda, kuid kuritegevus festivalil on peaaegu olematu. Kedagi ei otsitud läbi festivali alale sisenedes, ka korravalvureid polnud peaaegu näha, aga võib-olla on neil oma saladus, näiteks briti kasvatus või turvakaamerad …

Arvud

Piletiga kuulajaid oli Glastos 120 000, kui lapsed, artistid, ajakirjanikud, korraldusmeeskond, vabatahtlikud, kauplejad, politsei jne. kaasa arvata, siis ulatus inimeste arv ilmselt 200 000 ni. 3 päeva jooksul toimus 15 000 erinevat üritust. 25-l ametlikul laval ja arvukatel vabalavadel-platsidel. Külastajate tarbeks oli paigaldatud 2400 tualetti. 12 000 moosipurke meenutavat prügitünni olid märgistatud vastavalt prügi liigile. Kuigi sibi- ja prügiautod vurasid pidevalt, kasvas prügihulk iga tunniga.
Festivali vabatahtlikud teevad küll agaralt koristustööd, kuid pärast kulub veel kuu, mil farmitöölised käivad samm sammult läbi kogu 900 aakrise ala läbi, veendumaks, et midagi teravat või lehmadele kahjulikku pole maha jäänud.
Korraldajad on festivalist hinge tõmmanud aastatel 1988, 1991, 1996 ja 2001.
Viimastel aastatel on festival andnud heategevuseks 1 miljon £. Sellest toetakse Greenpeace’i, Water Aidi ja Oxfani. Rohelise mõtteviisiga inimesi käib festivalil palju. Ca ¼ festivali pindalast on nende päralt. Püstkojad, käsitöö kojad, mediteerimise paigad, laste mänguväljakud, kiiged, puuskulptuurid … ja kõige lõpus mäeveerul püha kiviring ja Kuningas Oak. Siin propageeritakse looduslähedasi eluviise, olemise harmooniat ja hoolivust.

Naislauljate buum

Pop- ja rockbändid on festivali suurimad publikumagnetid. Mul ei ole nende vastu midagi, kuid kuulates tosinat cool ansamblit, sulas nende muusika lõpuks üpris ühetaoliseks massiks. Neist eristusid enim nooruslik Snow Patrol ja Chemical Brothers oma instrumentaalse dance-rock kavaga ja eriti võimsa lasershowga.
Kuid kõik bändid ja solistid leidsid tänuliku kuulajaskonna ja loomulikult oli kohal ka suur hulk fänne, kes teadsid menulugusid peast, isegi kui tegu oli uute ansamblitega.
Hurmavad noored naisstaarid – Nelly Furtado, Joss Stone, PJ-Harvey, Amie Winehouse – neist kõige veenvam ja karismaatilisem oli portugali päritolu kanadalanna Nelly Furtado, kelle latiinorütmid, rock ja hip-hop pakkusid head vaheldust. Amie jäi meelde võimsa hääle, lihtsa roosa džempri ja määrdunud miniseelikuga ja eriline oli see, et tema kontserdi ajal embas Glastot imeline vikerkaar.

Jazzilava

Jazzilaval võis kuulda peamiselt etnojazzi. Brasiillaste La Data tugines pigem džunglirütmidele kui bossale. Kuuba Asere jätkas traditsioone n.ö. parimas kvaliteedis, ikka korraliku puhkpillirühmaga. Jamaica reggeansambel Mikey Dread viljeles n.ö. juurtemuusikat. Noorte hispaanlaste hip-dub-rumba-flamencogrupp Ojos De Brujo oli üpris värvikas ja mitugi plusspunkti teenis minult tantsijanna, kuid kava hakitus kahandas tervikmuljet.
Üpris omapärane oli Mali Tuareekide ansambel Tinariwen. Monotoonsed kõrberütmid manasid silme ette pildi silmapiirini ulatuavast Sahhara liivaväljadest. Kuid selleks ajaks olid kõik festivali vabõhusaalid muutunud vettinud saviliuväljadeks, sest ränka hoovihma sadas kaks päeva.
Jazzilaval kuulduist oli kõige jazzilikum ja improvisatsioonilisem 23-aastase inglise laulja-pianisti Jamie Cullumi etteaste. Ta on tõeline energiapomm, keda võiks võrrelda samaealise läti talendi Intars Busulise ja noore Rannapi karismaatilisusega. Ta heebeldas laulumikrofoni ja klaveri vahet, hüppas, suhtles, laulis vägagi (enese)kindlalt ja laias diapasoonis. Tema robustselt virtuoosne pianism häriks vist tõsiseid jazzpianiste.
Mõne kobarakordi võis ta ka jalaga lüüa, või klaveritiivale ronides laulda, kuid tema puhul ei tundunud see jant kunstlik, pigem oli tunne, et Jamie nautis tõeliselt vaba showd ja mängis nagu väike laps publikuga. Ta on atraktiivsemaid artiste, keda olen näinud, pealaest jalatallani täis muusikat, ja küllap aastatega tuleb ka sügavust. Ise on ta kirjutanud päris mitu head lugu ja talt on ilmunud 3 CD-d, millest viimast – Twentysomething on müüdud üle miljoni.

Ooperist jazzini

Suurim üllataja kogu festivalil oli Inglise rahvusooper ENO, kelle esituses kõlas 3.vaatus Richard Wagneri Valküüridest. Oma hullude lavastuste poolest tuntud ooperiteater oli Wotani, Brünnhildi jt. tegelased toonud kaasaega. Teksakostüümis Brünnhild rebiti lausa pesuväele, kus isa Wotan tegi talle uimastisüsti. Kiivrimehed ja hullutohtrid olid kohal.
Wagneri äärmiselt võimas ja kaunis muusika oligi nagu oma aja rock. Kogu etendusele mängis kaasa ka ilm – kogudes ähvardavaid vihmapilvi etenduse lõpuks. Rahvas kutsus artiste korduvalt tagasi vilistas ja huilgas rohkem kui ühelgi rockkontserdil. “Nii suurt ja tähelepanelikku kuulajaskonda pole meil eales olnud”, märkis dirigent Paul Daniel.

Legendid – nagu Morrissey, James Brown, Orbital, McCartney, Oasis jt. lihtsalt peavad olema ühel nõnda suurel festivalil. Esimese päeva apoteoosi oodati Oasiselt. Laulud olid toredad ja tuttavad, kuid esitatud erilise entusiasmita. Ei päästnud seegi, et hoogu andis bändi uus trummar on Ringo Starri 38-aastane poeg Zak Starkey.
Vennad hoiavad endiselt võimalikult erinevat joont. Liam oli valges naiselikus jakis, Noel tumedas nahkjopes, lauludki olid jagatud. Kuid apoteoos siiski tuli nende Champagne Supernova näol, mis kõlas kui festivali hümn pimedas öös tuhandete küünalde valgel.

Paul McCartney pani punkti

Kõigist kõige armsam oli sir Paul McCartney, tema laulud suutsid ühendada kõiki. Oma helesinises bleiseris ja punases särgis nägi ta väga shikk välja. See oli vist küll ainus kontsert festivalil, mis hilines paarkümmend minutit. Muidu töötasid tehnilised meeskonnad kellavärgi täpsusega ja kõik soundiproovid ja lavavahetused said valmis vähem kui poole tunniga.
McCartney helikopterile ei leitud porises farmis sobivat maandumispaika ja nii võttis teekond väljakule plaanitust rohkem aega. Paul läks lavale ilma igasuguse proovita. Paari esimese loo järel kääris ta käised üles ja asus pillide kallale, mängides vaheldumisi klaverit ja kitarri. Esimestes lugudes oli heli nõrk, kuid mida laul edasi, seda rohkem loksus kõik paika.
Publik sai, mis tahtis, palju armsaid häid biitlite lugusid. Kui kontserdil kõlas esimene tuttav lugu – All My Loving, hakkas publik kaasa laulma. Üksi akustilise kitarriga mängitud lood, eriti Blackbird, olid kõige lähemal vanale biitlite vaimule. Exbiitlitele pühendas ta igale ühe loo.
Kui 2 tundi kestnud kontsert jõudis Hey, Jude’ni, kõlas Glastonbury öös juba tõeline laulupidu, ligi 100 000 inimest laulis veel kaua pärast Pauli lavalt lahkumist …