Juuli keskpaigas kulmineerunud Pori jazzfestival kandis tänavu järjekorranumbrit 52. Külastasin festivali kolmel viimasel päeval, mil see kulmineerus Kirjurinluoto jõesaarele paigutatud kolmel laval: pealaval, Lokkilaval ja Jokilaval. Püüan alljärgnevalt nende kolme päeva muljeid jagada.
Omas ajas mõjukaks osutunud rockalbumite ilmumise aastapäevi on kombeks kontsertide või lausa turneedega tähistada, selle moega mindi kaasa ka Pori Jazzil. Pealava kolmest kontserdipäevast esimesel võis sealt leida Brian Wilsoni, kes esitles oma kunagist šedöövrit Pet Sounds.
Mõneti õnneks, aga mõneti kahjuks oli omaaegne vinüülalbum terve kontserdi täitmiseks liiga lühike, sestap lisati kavva hulk teisigi Wilsoni hitte. Paraku hajutas see hittide paraad tervikmulje Pet Sounds albumist, mida olnuks huvitav kontsertettekandes nautida plaadi võimalikult täpse koopiana. See-eest võis värskes esituses kuulda suurt osa ansambli Beach Boys repertuaarist. Värske esituse all pean eelkõige silmas seda, et vanameister Wilsoni häält kasutati minimaalselt, peamiselt jäi tema õlule klahvpillidel saatepartii mängimine ja mõnede laulude sissejuhatamine. Paljukihilises vokaalharmoonias oli Wilsoni hooleks üks madalamatest partiidest, samuti soleeris ta mõnes laulus, kus meloodia oli suhteliselt madalamas registris ja tavahäälega (mitte falsetiga) lauldav. Võimalik, et Brian Wilsoni kunagi nii kaunis hääl pole tingimata jäädavalt roostes, ja nüüdseks 75-aastase vanahärra häält sooviti säästa peamiselt selleks, et ta mastaapse maailmaturnee lõpuni vastu peaks. (See on praeguseks otsaga Ühendriikidesse jõudnud ja lõppeb alles oktoobris.) Kunagise Beach Boysi kaubamärgiks olnud kaunid kõrged falsetihääled olid kontserdil siiski õnneks täiesti olemas, need vokaalpartiid olid usaldatud noorematele muusikutele nagu ka suur osa pillipartiidest. Kontsert tervikuna oli kõrgetasemeline ja kõlas lihvitult, mis niivõrd suurejoonelise projekti puhul on hädavajalik. Kuulajana oleksin siiski nautinud vahetumat publikuga suhtlemist, aga lava suurus ja konveieriga sarnanev tuuril viibimine kipub paratamatult suurendama ka distantsi publikuga.
Samal päeval varem pealaval üles astunud Wilco’l ei paistnud olevat probleeme ei liigse lihvituse ega ka distantsiga. Mõnuga kulgeti läbi kahetunnise esinemisaja, vürtsitades oma muusikat veidrate üllatustega nagu näiteks keset magusat popballaadi laulja esitust summutav thrash-free-jazz kitarrisoolo, mis katkes sama ootamatult kui algaski. Pikk esinemisaeg keset tihedat festivaligraafikut tuli nende etteastest tervikmulje saamisele pigem kahjuks, seda enam, et ägedad vihmahood sundisid ajuti lava eest kuhugi kuivemasse kohta põgenema. Tahaksin neid uuesti kuulda mõnel eraldi kontserdil.
Oodatavalt rohkemaarvulise publiku kohaletoojad ja jazzi suurimad nimed paigutati pealavale, kuid reeglina võis jazzmuusikuid kohata Lokki- ehk Kajakalaval. Avapäeval leidsin Lokkilavalt eest Bill Friselli trio, kuid enne kitarriguru avas Lokkilava kava tema õpilane Julian Lage oma trioga. Maitsekas ja meeldiv esitus sobis programmi sissejuhatuseks suurepäraselt, kuid oli ehk liiga introvertne, et eredalt meelde jääda. Ilmselt oleks Julian Lage’i muusika võitnud plusspunkte võimalusest tema soolokontserti mõnes jazziklubis kuulata.
Väga mahe ja meeldivalt sissepoole pööratud oli ka Bill Friselli esinemine. Kogu selle aja, mis mul õnnestus tema kontserdil viibida, musitseeris ta oma bassimängijaga vastamisi seistes, nagu oleks see üks usalduslik jutuajamine sõprade vahel ja nagu ei viibiks selle juures ühtki teist inimest. Omamoodi imeline elamus, mis kirevas festivalimöllus samuti veidi kahvatuma kippus.
Kõige eredama mulje jättis avapäeva artistidest hoopis Fantastic Negrito, kelle jõulises etteastes leidus nii tõsist maailmavalu kui (kohati enese-)iroonilist lõõpimist. Olen kindel, et ükskõikseks ei jätnud ta kedagi. Muusikaliselt rütmibluusi traditsioonidele toetuva Negrito laulude verbaalses sõnumis leidus rocki vahedust ja raevukust ning laulmismaneeriltki meenutas ta mulle kord Prince’i, kord Freddie Mercury’t. Nendele võrdlustele vaatamata oli ja on ta vaieldamatult tema ise.
Reedet, 14. juulit võis tinglikult nimetada Pori festivali jazzipäevaks, sest jazzmuusikud hõivasid sel päeval ka pealava. Neist esimene, Kandace Springs võlus publikut jazzistandardite ja 21. sajandi laululoomingu stilistiliselt ühtses võtmes esitamisega. Mulle jäi kõrva jazzballaad „Lush life“, mida festivalidel kuigi sageli ei kuule. Omajagu toetus Springs kaasaegse r & b võtetele, kuid pani mängu ka oma pianistlikud võimed.
Jazzi sugemetega projekte võis sel päeval kohata ka Jõelaval. Eesti publikulegi tuttav Kari Ikonen andis sealse programmi avalöögi maailmamuusikat viljeleva Trio Toffa koosseisus, päeva võttis kokku The Cinematic Orchestra.
Lokkilaval avas päeva tihtilugu Eestis esinev Pauli Lyytinen, kelle seekordne koosseis kandis nime Magnetia Orkesteri. Hiljem avanes Lokkilaval võimalus kuulata tänavu kevadel enne Tallinnasse Jazzkaarele jõudmist lõhenenud kollektiivi Yussef Kamaal teist poolt. Teisisõnu: kui Tallinnas käis Kamaal Williamsi ansambel, siis Pori Jazzil astus üles grupp muusikuid Yussef Dayesi juhtimisel, kes esitlesid veel Yussef Kamaali nime all välja antud plaati Black Focus. Loodetavasti on jazzimaailm selle koosluse kahte lehte löömisest lõppkokkuvõttes võitnud, sest mõlemad liidrid näivad laias laastus jätkavat varasemat uuenduslikku kurssi, mida kumbki nüüd oma äranägemise järgi veidi erinevate nüanssidega väljendab. Igatahes jäi Yussef Dayesi bändist hea mulje, kõigile muusikuile anti demokraatlikult sõna soolodeks ja uus klahvpillimängija (kelle nime ei õnnestunud kindlaks teha) paistis suurepäraselt haistvat, kustpoolt värskete ideede tuuled puhuvad.
Lokkilavalt suure lava ette Herbie Hancocki kuulama siirdudes jäi kahe järjestikku esineva koosluse muusikaliste suundumuste erinevus kõrvaga peaaegu eristamatuks. Uus on hästiunustatud vana, võis veenduda raudvarana Hancocki ansamblisse kuuluva trummari Vinnie Colaiuta mängu jälgides, kellelt Yussef Dayes kindlasti šnitti võtnud on. Hancocki ansambli helimaastik tervikuna oli tema noorema jüngri omast paljukihilisem ja eklektilisem, osalt ka sellepärast, et Hancockiga koos oli laval tunduvalt rohkem muusikuid. Grupi eestvedajaks oli noor produtsent Terrace Martin, kelle aadressil Hancock ülivõrdelisi kiidusõnu puistas.
Viimase päeva programm oli kõige kirjum ja vahest ka kõige kummalisem. Tasemelt kõige ühtlasem oli jazziprogramm Lokkilaval, mis algas särtsaka ja kaasaegse kuuba jazziga lauljatar Daymé Arocena eestvedamisel. Lisalooga „Don’t unplug my body“ küttis ta pärastlõunaselt loiuvõitu publiku nii üles, justkui oleks tegu südaöise erootikast säriseva klubikontserdiga.
Naaberpüünel jõe ääres demonstreeris oma raugematut hoogu rokisaurus Jethro Tull, eriti aga väsimatult ühest lavaservast teise kepsutav Ian Anderson, kes endiselt armastas flööti puhudes ühele jalale balansseerima jääda.
Enne Jethro Tulli avastasin Jõelavalt tõelise pärli: tõsimeelselt nunnusid ja samas mittebanaalseid armastuslaule laulvad inglihäältega hipster-habemikud nimega White Lies, kes suutsid pisukesele eneseirooniatajule vaatamata või just selle tõttu oma rollis täiesti ehedalt mõjuda. Soe ja südantkosutav elamus bändilt, keda oleks ilmselt veelgi muhedam kuulata mõnel väiksemal klubikontserdil.
Õhtu hakul astus Lokkilavale Verneri Pohjola Group, kes esines tuntud headuses. Pohjola on Soome lahe lõunakaldale esinema sattunud küll harvemini kui ülalmainitud Ikonen ja Lyytinen, kuid see-eest on ta püsiesineja põhjanaabrite endi tähtsamatel jazzifestivalidel ja väärib laiemat tunnustust nii trompetisti kui heliloojana.
Jazzilava programmi otsad tõmbas kokku kõigist esinejaist kõige auväärsem: Sun Ra Arkestra, mille vanim liige on nüüdseks 93-aastane saksofonist Marshall Allen. Kontserdiga Pori Jazzil tähistatigi nii 93-aastase Maestro ja 63-aastase orkestri sünnipäeva kui Sun Ra 103. sünniaastapäeva.
Värvikirevates ning kuldselt ja hõbedaselt sädelevates kostüümides orkestrandid ei piirdunud ainult pillimänguga, vaid andsid meeldejääva etenduse, marssides riburada pidi jazzirongkäigus lavalt publiku sekka ja pingiridade vahelt läbi jälle tagasi lavale. Sun Ra Arkestra uhke etteaste oleks õigupoolest võinud aset leida pealaval ja jääda festivali lõpuakordiks.
Tegelikult oli festivali viimaseks esinejaks Grace Jones, kelle sooritus koosnes peamiselt kostüümivahetustest ning seetõttu tõrgub keel seda kontserdiks nimetamast. Näis, et peale minu leidus teisigi muusikasõpru, keda Jonesi etteaste külmaks jättis, sest peagi pärast selle algust nägin mitmeid festivalikülastajaid lahkumas. Tundub, et korraldajad tegid kõmulisele esinejale panustades riskantse sammu. Mul tekkis küll tunne, et festival jäi seekord mõjusa lõputa.