Viljandi Folk: Folgi hariv tahk

01. august 2011

Ladina muusika – vikerkaar Bachist Mongooliani

“Mis teile Ladina-Ameerika muusikaga seostub?” küsib Fernando Stern, festivali üks läbi aegade armastatumaid esinejaid, pärimusmuusika aida kammersaali kogunenud arvukatelt uudistajatelt. Stern on koos Rootsi löökpillimängija Stefan Hedborgiga, kolleegiga ülimalt rahvusvahelisest ansamblist Ethno in Transit, võtnud nõuks rääkida Ladina-Ameerika muusikast. Umbes tunniajane loeng-seminar ei suuda kaugeltki sellist mahukat teemat ammendada ja seda möönab ka Stern ise, mistõttu õpitoast jäävad meelde vaid mõned märksõnad ning muidugi ei puudu teooria otsene rakendamine praktikas. Osalejate esialgne ujedus kaob, kui üheskoos lauluviis üles võetakse.

Stern räägib, et tema ülesandeks on välja juurida stereotüüpseid arusaamu ladina muusikast, mis angloameerika filtrist läbi käinuna on meie kultuuriteadvuses juurdunud. Kõik muidugi teavad, mis on bossa nova ning salsavaimustuski pole eestlastele võõras. Stiile ja viise on sealkandis aga mustmiljon. Ladina-Ameerika muusikat on nimetatud suureks sulatuskatlaks ja tõepoolest – kujunemislugu on niivõrd keerukas, et haarab endas traditsioone praktiliselt tervest maailmast. Stern mängib oma läpakast helinäiteid, mis seda muusikalist rikkust demonstreerivad. Ladina muusikas ühinevad kolm suurt traditsiooni – Aafrika, Hispaania ja indiaani, kuid mitte ainult. Ka konkistadooride ajastul Euroopas ülipopulaarse barokkmuusika, eeskätt Bachi mõjutusi võib sealt leida, kui hoolega otsida. Rääkimata Kesk-Aasiast, kust kunagi muistsel ajal suure rahvasterändamise käigus arvestatav hulk inimesi praegusesse Ladina-Ameerikasse ümber asus.

Patagooniast, Tsiili lõunaservast pärit Stern selgitab, et kuigi geograafilised kaugused Lõuna-Ameerikas tunduvad kujutlematult suured eurooplase jaoks, kes sellele mandrile pole sattunud, on siiski kõigil sealse kandi muusikutel midagi väga olulist ühist. Lõppkokkuvõttes on pikas ajaloolises perspektiivis kõik muusikatraditsioonid nii või naa omavahel läbi põimunud. Seda tõestab edukalt kas või Ethno in Transiti multinatsionaalne koosseis. 8 liiget, 6 erinevat rahvust – need arvud räägivad enda eest.

Bodhran’i mängimine on imelihtne?

Suurbritannia trio Randall-Edey-Power töötuba keskendus Iirimaal levinud löökpillile bodhran’ile, eesti keeli raamtrummile, küllaltki ainulaadsele instrumendile, millel mängima õppimine nõuab aastatepikkust harjutamist. “Paljud arvavad, et mis see siis ära ei ole ja mängivad kõvasti ning valesti, tegelikult aga on bodhran küllalt kapriisne,” selgitas Lucy Randall, maailma kahtlemata tunnustatuim bodhrani-ekspert, tegelikult hoopis Suurbritanniast pärit. Ta on tõelise virtuoosina kirjutanud bodhrani-mängimisest õpiku ja pannud YouTube’i üles mitmeid vastavasisulisi videosid. Loomult tagasihoidlikku naisterahvast ei väsinud tema bändikaaslased kiitmast ja esile tõstmast. Kuigi muusikuna on Randallist isegi suurem staar suupillimängija Brendan Power, kelle juured hoopis Uus-Meremaal ja kes lisaks osalemisele maailmakuulsa Riverdance’i tantsuteatri tegemistes on kirjutanud muusikat filmile “Atonement”, mille eest saanud ka Oscari.

Paarikümne aastaga on bodhrani käsitsemise võimalused oluliselt avardunud ja rütmid muutunud keerukamaks ning seda mitmekesisust demonstreeris ka trio, mängides nii traditsioonilist iiri muusikat kui uuemaid arranzeeringuid, Iiri populaarsete tantsuvormide, reel’ide ja jig’ide võtmes. Publiku seas paistis olevat tõeliselt asjatundlikke inimesi, kellest mõnel oli ka pill kaasas. “Universaalne bodhran sobib vägagi erinevatesse koosseisudesse,” rõhutasid muusikud ja kutsusid kõiki üles selle instrumendiga lähemat tutvust tegema.

Teejuht parmupillide maailma

Festivali õpitubade seeria lõpetas Cätlin Jaago, kes pühendas huvilised parmupillimängu saladustesse. Jaago tõi omal ajal Norrast kaasa know-how ja hakkas Eesti vanu parmupillisalvestusi kuulates siin parmupillitraditsiooni ellu äratama. Vastavat individuaalset õpet pakub pärimusmuusika aida juures tegutsev August Pulsti õpistu ning parmupillimängust on raamatki kirjutatud, mis praegu väljaandmist ootab. Põhiteadmised said õpitoast kätte aga ka need, kes selle instrumendi võib-olla esimest korda elus kätte võtsid. Jaago näitas lihtsamaid harjutusi, millega parmupillist rütmi ning meloodiat välja võluda. Ta oli välja valinud ka mõningaid kujukamaid arhiivisalvestusi. “Mitte kõik salvestused ei ole sellised, millest on hõlbus meloodiat ära tunda,” seletas Jaago.

Isegi parmupilliga on nii, et korraliku kvaliteediga instrumendi muretsemine on võrdlemisi kulukas. Kõige lihtsamate ja universaalsematega, mida ka folgil siin-seal müüa on, on Jaago sõnul võimalik küll heli tekitada, kuid mitte keerukamaid lugusid mängida. Parmupilli mängimise juures on tehnilisi nüansse uskumatult palju, nii saigi õpituba olla heal juhul vaid teejuhatajaks sellesse omapärasesse maailma. Aga parmupill on kahtlemata populariseerumas ja seda õpetatakse muide ka Viljandi kultuuriakadeemias.

Ja lõppkokkuvõttes elame me kõik ju ikkagi 21. sajandil, mis tähendab, et parmupilli mängimiseks polegi ilmtingimata pilli ennast vaja. IPhone’i omanikud saavad kerge vaevaga oma telefoni alla laadida programmi, mis võimaldab virtuaalsel kujul pillitöristamise naudingu kätte saada. Naudingut pole seal muidugi suurt rohkem kui mõni aeg tagasi elevust tekitanud Google Doodle’i imaginaarsest kitarrist, aga maitse asi…