François Corneloup Trio filigraanselt korrapärane korrapäratus

05. november 2012

Prantsusmaa jazztraditsioonid on kaugeleulatuvad. Traditsioone aitab alal hoida ka saksofonist François Corneloup, kes väisas Eestit juba õige mitmendat korda. Seekord jõudis ta siia oma trioga ning andis kahel järjestikusel päeval kontserdi Viljandi Pärimusmuusika Aidas ning Tallinnas NO99 Jazzklubis.

NO99 Jazzklubis toimunud kontserti käis nautimas Jazzkaare veebrireporter Kaarel Kärner.

Mõni aasta tagasi õnnestus mul näha suurepärast prantsuse jazzkollektiivi Trio Amarco. Nende improvisatsioonidel põhineval kontserdil sai näha muusikute suurepärast üksteisemõistmist. Ootused olid ka seekorde kontserdi eel kõrged. Pettuma ei pidanud. François Corneloup Trio liikmed demonstreerisid erakordset improviseerimisoskust ning sünergiat. Järjekordne tõestus, et Prantsusmaa jazzmuusikuid tasub ikka kuulamas käia.

François Corneloup Trio koosneb kolmest kõrgetasemelisest muusikust: Simon Goubert trummidel, Helen Labarriere kontrabassil ning François Corneloup baritonsaksofonil. Nendevaheline sünergia oli tunnetatav. Samas oli tajutav iga liikme individuaalne panus, keegi ei jäänud varju. Trio nautis musitseerimist silmnähtavalt. Neid ei kammitsenud mingid piirid. Lugude peamotiivid vaheldusid vabade improvisatsiooniliste puhangutega, millega viidi pinged haripunkti ja lasti neil taas vaibuda. Eriti paistis silma Simon Goubert’i vapustav trummimäng. Tema tunnetus ja rütmide vaheldusrikkus olid imekspandavad. Lisaks manipuleeris ta ka trummari kohta ehk tavapäratute helidega, tekitades sellega nii mõnegi loo puhul veelgi huvitavama atmosfääri. Ainult kiidusõnu jätkub ka muidugi äärmiselt energilisele Helen Labarriere’ile ja loomulikult François Corneloup’le endale, kes oma saksofoni tõeliselt laulma pani.

Kontserdil kõlasid palad kollektiivi värskemailt plaadilt “Noire Lumière”. Plaadil kõlavate lugude helikeel on mõnusalt tume. Kontsertettekandel lisanduv energia ja improvisatsioonilised lisad viisid selle muusika täiesti uuele tasandile. Ansambel mängis end väga ruttu lahti ning pinge kruviti kohe üles. Kontsert koosnes kahest osast. Intesiivsemate palade, näiteks ’’Cyrillique’’, kõrval oli esimeses pooles aktsendiks mahedakõlaline interpretatsioon Joni Mitchelli loost ’’Roses Blue’’. Etteaste teine osa oli valdavalt pehmem, kuid endiselt väga kaasahaarav, kohati isegi hüpnootiline. Lugude vahel kõlasid Goubert’i muljetavaldavalt intensiivsed trummisoolod. Kontserdi haripunktiks võiks lugeda eelviimasena kõlanud loo ’’La nuit est un son’’, mille peamine motiiv on mällusööbiv.

Kahtlemata oli tõsiste jazzisõprade jaoks tegu tõelise pärliga. Nauding oli see igatahes nii publikule kui ka esinejatele. Tõesti meeldejääv elamus! Läbi sooja sügisöö koju jalutades kajasid kontserdil kuuldud helid mõnusalt peas edasi. Loodetavasti väisab Corneloup Eestit edaspidigi.

François Corneloup Trio 2. Novembril kell 22 NO99 Jazzklubis

Koosseis:
François Corneloup – baritonsaksofon
Helen Labarriere – kontrabass
Simon Goubert – trummid