FrankFrank – üks kõigi, kõik ühe eest

07. oktoober 2009

22. oktoobril Von Krahlis esineva FrankFranki sünniloost räägib Erki Pärnoja.

Sügisjazzi raames 22. oktoobril Von Krahlis esinev bänd FrankFrank on Eesti džässielus olnud tegev juba mõnda aega. Kolme tunnustatud noore muusiku – Erki Pärnoja, Kristjan Mazurtchaki ja Kaspar Kalluste – koostööst on sündinud ansambel, mille muusikas on ambitsiooni, intelligentsust ja kokkukõla moodsate suundadega Euroopa džässis. Tundub, et muusikaliselt üsna laial rindel tegutsevad noormehed on siin kõik ühe asja eest väljas.

Oma mõtteid jagab jazzkaar.ee lugejatele seoses kontserdiga seekord FrankFranki kitarrist Erki Pärnoja – Jazzkaare Noore Jazzitalendi auhinna saaja 2007 ja Tiit Pauluse nimelise Noore Kitarrimängija preemia laureaat tänavusest aastast. Küsis Ivo Heinloo.

Kuidas bänd tegutsema hakkas?
FrankFrank hakkas tegutsema 2008. aasta kevadel, kohe, kui ma naasesin Rootsi-õpingutelt. Kui käisin sügistalvel 2007 Eestis koolivaheajal, sattusin loomulikult ka elavat muusikat kuulama, muuhulgas ka Kasparit ja Kristjanit erinevates koosseisudes. Ma naudin nende mängu. Initsiatiiv ansambli kokkupanemiseks tuli minu poolt, ka esimesed lood olid minu kirjutatud. Hetkel kirjutame kõik lugusid, ka koos.

Kust tuli ansambli nime idee?
Ideed tegelikult ei olnud. Ühes proovis lihtsalt kirjutasime kõik oma ideed Muusikaakadeemia tahvlile ja valisime ühe välja. Tundus tore ja veider ja hiljem selgus ka, et mitmetähenduslik.

Kuidas sa oma bändikaaslasi lühidalt iseloomustaksid?
Kaspari juures armastan ma seda, et ta on väga konkreetne, kui ta mõnda oma ideed või plaani või visiooni väljendab. Peale selle on ta väga loominguline ning tohutult hea lugudekirjutaja. Trummimängu juures meeldib mulle tema paindlikkus ja see, et ta muusikaliselt nii suhtlemisaldis on. Ja tema energia ja input ei saa vist kunagi otsa. Ikka veel üllatab.

Kristjan on väga tundeline, mõtlik-filosoofiline, sügav. Seda kõike on tema mängust kuulda. Tema juures hindan ma samuti tema suuri kõrvu ja seda, kuidas talle meeldib kollektiivselt improviseerida. Mitte tingimata soleerida – milles ta on ka kahtlemata väga hea.

Mäletan FrankFranki ühelt jämmsessioonilt, ent mulle tundub, et see muusika on jämmimiseks pisut liiga süvenemist nõudev?
Olen nõus, see muusika ei ole mõeldud jämmsessiooni jaoks. Ent mujal maailmas on juba üsna levinud, et jämmil ei pea esitama ainult jazzistandardeid. Kõik oleneb inimestest, kes jämmile tulevad. Vabalt võib ju jämm kujuneda ka selliseks nagu meie muusika – vabaimprovisatsiooniliseks ja süvenemist nõudvaks.

Millega sa ise peale õpinguid Rootsis viimasel ajal tegelenud oled?
Peale Rootsit olen ma väga palju otsinud ja katsetanud. Mänginud väga paljude erinevate muusikutega ja üritanud leida oma kohta. Samuti olen palju muusikat kirjutanud. Mul on väga hea meel, et saan mängida koos nii heade muusikutega. Ma ei pea silmas ainult FrankFranki, vaid ka teisi aktiivselt tegutsevaid omaloomingut esitavaid ansambleid, kus mul on õnn olla osaline.