Kontserdikaja: Fripp kutsus kuulaja rongilt maha ega lase enam tagasi

25. august 2006

Robert Frippi Tallinna kontsert andis kuulajale aega liikuda koos kitarristi helikulgudega ning süüvida endasse. Loe publiku arvamusi.

Teisipäevaõhtuses vihmasabinas ootas Pühavaimu kiriku ees kannatlikult hulk inimesi. Silt pühakoja uksel tedustas, et piletid on välja müüdud. Viimased piletiga hilinejad pääsesid veel sisse ja sattusid otse Robert Frippi esialgu hillitsetud helimüsteeriumisse.

Pühavaimu kirikus algas Robert Frippi kontserdiseeria Eesti kirikutes. Kitarrivirtuoosi eletroonikasõbralikud meditatiivsed helikulgemised viisid kuulaja maailma, mis tekitas pilte, aistinguid, värvivirvendusi isegi siis, kui ta ei olnud muusikaga enne tuttav. Tekkis võimalus käia ära unistustes, mälestustes, salasoovides ja mõtteretketel, kuhu argielus pole mahti või julgust sattuda.

Loe, mida arvas publik. Arvamusi kogus Liis Kängsepp.

Ruslan (32), teenindusjuht:”Üllatavalt hea oli. Kirik oli akustika poole pealt õige valik. Ma ei ole ise suur Fripi fänn, tulin, sest mind kutsuti.”

Anne (55), muuseumitöötaja:”Mulle väga meeldis. Mees kinkis mulle pileti, see on tema muusika, aga ta ise ei saanudki tulla. Mulle tundus see muusika hüpnotiseeriv, inimesed rändasid mujale. Ei oska öelda, kuhu ma ise rändasin, aga mõjus vabastavalt, ülendavalt. Ei oskagi teda kuhugi stiili alla paigutada, aga mees püüab mind kasvatada.”

Kristina (45), õpetaja: (pikk vaikus)”Maailm on laine. Ju ta oli teadlikult selle niimoodi seadnud. Laineharjaga pole siin midagi pistmist. Lugesin täna Ekspressist Kaalepi loost, et ta meenutab Pärti, aga mina neid ei võrdleks. Oli väga ambient. Kitarri oleks tahtnud natuke rohkem kuulda. Fripp jääb minu lapsepõlveaega, olen kogu aeg teadnud, mida ta teeb.”

Holger (23), üliõpilane (kaks päeva pärast kontserti):”Kontserdi tutvustuses minu mälu järgi öeldi, et astuge elu kiirrongilt maha hetkeks. Noh, ma siis astusin maha ja pole siiani peale saanud, istun ikka veel peatuses ja ootan uut rongi, aga kiirrongid ju igas peatuses ei peatu. Eilne tööpäev läks igatahes lörri. Ausalt öeldes ma väga täpselt ju ei tea, kas selle pärast. Aga fakt on see, et Frippi jaoks pidi väga tõsiselt süvenema-keskenduma ja see ei olnud kerge.”

Karolina (38), reklaamijuht:”See oli üks kummalisemaid kogemusi viimasel ajal. Kontsert koosnes vaid kolmest loost ja oli nagu lühike, ehkki tegelikult oli see aeg mulle kvaliteetaeg. Vahepeal kontsert justkui lõppes ja siis läks edasi.
Kuna ma ei näinud, mis laval toimus, siis jäigi rohkem aega lasta muusikal endast läbi. Mõtetes tekkis palju justnagu hallutsinatsioone, mis ei olnud päriselt ja ma sain aru, et need ei ole päris, kuid mulle meeldis nende kujutluspiltide sees olla. Kujutasin ette, et Pühavaimu kirik oli nagu valge kaitstud ja teistele suletud laik Tallinna vanalinnas. Nagu vahest ulmefilmides tekib suletud tsivilisatsioon.”

Enn (22), ajakirjanik:”Sellist hetkeks enda ja maailma alusteni jõudmist, kui pakub Robert Frippi muusika, on raske leida.
Kontserdist jäi samuti mulje kui kõrgtehnoloogilisest eksperimendist. Kitarri ja efektiseadmetega lõi ta vapustavalt puhtaid ja omapäraseid helisid ning ruumi akustika tundus kui muusika loomulik osa. Frippi Helimaastike kuulamisel tuli kasuks kannatlikkus, keskendumine ja julgus lasta argimüral oma mõtetest kaduda.”