Frippi Helimaastikud viivad eemale argielust

25. august 2006

Ajakirjanik Enn Heinsoo nautis Robert Frippi Tallinna-kontserti, mis lõikas ta ära kiriku seinte taha jäävast argikiirustamsest.

Robert Frippi Helimaastike kuulamine eeldab võimet aega maha võtta ning hinnata aeglaselt ülesehitatud emotsionaalseid helipilte, kirjutab ajakirjanik Enn Heinsoo 25. augusti Äripäeva nädalalõpulisas Puhkepäev.

Augusti 22. päeval oli Tallinna Pühavaimu kirikus võimalik kuulata maailmakuulsat heliloojat ja kitarristi Robert Frippi. Fripp esitles oma sarja Soundscapes, mis sooloprojektina väljendab tema muusikalisi rännakuid karjääri viimasel tosinaastal. Helimaastikuid kuulama minejal ei tasu oodata kirglikke kitarrisoolosid ega kiiresti kätte saadavat, pakendatud ning letti pandud muusikateost.

Juba ainuüksi Robert Frippi Helimaastike kuulamine vahendavalt meediumilt on intiimne kogemus. Muusika, mis lülitab välja segajad ning jätab su üksi koos heliga on harv nähtus tänapäeval. Helimaastikute puhtusele lähedal on vaid vaikus, mida me paljud siiski kardame.

Kuulaja ei tohi aga karta seda, mis on ta sügaval sees ning seda, mis teda ümbritseb. Ülesanne ei ole lihtne, ning võib nõuda keskendumist, kuid kainuse ja selguse hetk, mida helimaastikud pakuvad on seda väärt.

Kõigi kolme osa jooksul vahetus edastatav emotsioon korduvalt. Teoste koondpealkirjast lähtudes lasin peas tekkida kogu aeg erinevatel maastikel. Udustest mägedest kuni võimsate avarusteni välja tekkinud pildid olid muutuvad, kuid autori viimse kummardusega ning aplausiga vermiti nad mu peas kokku pildiks universaalsest tsüklist, mis võiks iseloomustada nii päeva, aastaaega kui ka ilmaruumi dünaamikat.

Kontserdi lõpus ei suutnud ma kohe püsti tõusta ja koju minna. Pidin ennast koguma, et tavalisse rütmi tagasi astuda. Kontrast oli tugev ka kontserdile jõudes. Olles just ennast liiklusummikust läbi pressinud ning kirikusse kiirustanud, tundsin esimeste rahulike ning puhaste helide kõlades, kuidas osa mu mõtteid justkui plahvatuslikult valla pääsesid.

Kindlasti pakkus paljudele esituse juures huvi just tehniline keerukus. Kõik helid vermis Robert Fripp muusikaks kitarriga, kuid ekslikult, vaid kuulates, võis arvata, et kord on tegemist viiuli, kella või hoopis mõne seninägematu instrumendiga. Lisaks kasutas ta keerulisi muusika tsükleid, milledel ta korduda lasi.

Hämmastavatest efektidest muusika ülesehitus nägi välja kui teaduslik katse. Robert Fripp ei olnud justkui üksi laval. Tema kaaslaseks oli meetrikõrgune tehniliste seadete hunnik. Justkui seadistades teaduslikke instrumente käsitles Fripp digitaalseid efektimasinaid ning otsekui häälestades keerulist masinavärki ehitas ta üles palasid. Kulminatsioonid tundusid kui peale pikka ja kannatlikku häälestamist resonantsini jõudmised.

Muusikuna on Robert Fripp on tuntud ehk kõige rohkem seotuse tõttu bändiga King Crimson. Ansambel alustas tegevusega juba kuuekümnendatel aastatel, kuid läks kordi ja kordi lahku ning tuli jälle taas kokku. King Crimsoni rännakute ajal oli Robert Fripp ainukeseks püsiliikmeks.

Frippi muusikalised rännakud viisid teda ka paljude kõrvalprojektide ja teiste huvitavate muusikute juurde. Ta on koos töötanud Brian Eno, Peter Gabriel, Daryl Hall, Phil Collins ja paljude teistega. Juba esimesed kõrvalprojektid viisid teda kaugele tavalisest rokkmuusikast, kuid sooloprojektidega hakkas ta tegelema seitsmekümnendate lõpus.

Artikkel on avaldatud Äripäeva loal.