Giana Viscardi toob külakostiks Brasiilia suvesoojuse

09. detsember 2009

Kolmapäeval Estonia Kontserdisaalis esinevat Brasiilia uue bossa-põlvkonna esindajat Giana Viscardit on hellitavalt kutsutud nii “Brazilian Hurrican’iks” (Brasiilia keeristormiks – toim) kui ka Brasiilia muusika säravaimaks täheks. Loe kultuuriajakirjanik Riina Luige intervjuud Gianaga!

Kolmapäeval Estonia Kontserdisaalis esinevat Brasiilia uue bossa-põlvkonna esindajat Giana Viscardit on hellitavalt kutsutud nii “Brazilian Hurricane’iks” (Brasiilia keeristormiks) kui ka Brasiilia muusika säravaimaks täheks. Võrratu häälega ja vastupandamatu lavasarmiga Viscardi oskab paremini kui keegi teine bossa ja samba-retseptidesse vürtsi lisada.

Juba Berklee muusikakoolis õppides tegi Giana võimsa debüüdi – sooloalbum “Tinge” võttis oma maitsekuse, meloodiate kauniduse ja suurepäraselt lihvitud häälega hinge kinni nii kuulajatel kui kriitikutel. Viimased pidasid lausa enneolematuks, et üheksast plaadil kõlanud võib lausa pooled kohe hittideks kuulutada. Seega oli nooruke brasiillanna juba esimese sammuga suures muusikaäris hakkama saanud millegi üsna tavatuga – tehes ühtaegu nii muljetavaldava debüüdi nii interpreedina kui heliloojana. Giana laulud mõjuvad värskelt ja hõrgult, neis on õnnejoovastust ja kurbust, need on ühtaegu üdini brasiilialikud kui ka universaalsed kui ajatud. Ilmselt ongi need põhjused, miks võluv brasiillanna mängleva kergusega kontserdipubliku südamed võidab ning kriitikud põlvili surub. Viimased ei häbene Giana kontserte või plaate arvustades kasutada sõnu “lihtsalt ilus”, “täiuslikult harmooniline” ja “uskumatult sarmikas” ning tema laulud toovat kuulaja näole tahes-tahtmata naeratuse…

See kõlab ju üsna paljulubavalt ja kosutavalt, kas pole. Eriti ajal, mil masu ja kaamos vägisi suunurgad allapoole kisuvad.

Kui vaatate tagasi lõppevale aastale, siis missugused on olnud selle kõige elamuslikumad hetked?
Võin selle kokku võtta märgusõnaga “Sonora” (eesti k helisev – autor), sest andsin uues kuues välja koguni kaks varem ilmunud plaati – sooloalbumid “Tinge” (2002) ja “4321” (2005). Korraldasime sel puhul vägeva peo São Paolo Tom Jazz klubis, kohal oli palju sõpru ja aukülalisi – Chico César, Moreno Veloso, Thalma de Freitas, Paulinho Moska ja Elba Ramalho. Kuigi olen ka helilooja, oli see aasta mulle ka kui interpreedile väga aktiivne, kandes ette Paulinho da Viola, Herminio Bello de Carvalhole, Chico Buarquele, Baden Pawelli ja paljude teiste laululoomingut.

Tahtsingi selleni jõuda. Te pole ainult suurepärane laulja vaid ka väga tunnustatud helilooja. Mis ajendab Teid laule looma – kas meelepärase repertuaari puudumine, või mõjuvad elu ja inimesed nii vastupandamatult inspireerivalt?
Laule olen armastanud kirjutada juba teismeeast saati ning mulle, kui muusikule, on see eelkõige sisemine vajadus. Kuid heliloojaks hakkasin end pidama alles Berklee Muusikakolledžis (Bostonis, USAs) õppides, siis salvestasin esimese sooloplaadi “Tinge”, millel olid ainult minu enda lood. Minu laulude temaatika on varieeruv: neis on armastust ja pettumust, üksildust ja õnnejoovastust… Kuid need on saanud inspiratsiooni ka São Paolo probleemidest: inimestel pole enam aega, et elust rõõmu tunda, tuntakse hirmu sisserännanute ees… Kuid üldjuhul püüan ma oma muusikaga näidata inimestele sellest kurbusest väljapääsu. Mu laulud on valdavalt rõõmsad!

Rääkige palun mõne Teile eriliselt südamelähedase laulu sünniloost.
Selle küsimusega seoses tuleb mull kohe meelde üks João Nogueira ja Paulo Cécar Pinheiro suurepärane laul pealkirjaga “Poder da Criação” (eesti k loomise jõud – autor), milles kõlavad read võiks tõlkes kõlada umbes nõnda: “Inspiratsioon on nagu välguvalgus, mis tabab sind alati ootamatult, see on nagu lendtäht, mis valgustab su meeli ja südant vaid hetke jooksul”. Muusika ei ole midagi materiaalset, see on õhkõrn, eeterlik. Tavaliselt kui ma muusikat kirjutan ja enese sees keerlevad muusikalised ideed vabaks lasen, pean need otsekohe salvestama, sest need hetked ei kordu. Kui ma neid kinni püüaks, läheksid need kaotsi, sest ma ei suuda neid enam hiljem taasluua. Vahel sünnivad sõnad ja meloodia kergelt, teinekord kulub aga üsna palju aega, enne kui lugu lõpetatuna/valmis olevana kõlab. Muusika kirjutamine on väga intiimne tegevus, sest sa eksponeerid avalikult oma tundeid ja mõtteid.

On Teil muusikamaailmas ka eeskujusid?
Oo, jaa, neid on palju! Põlvkond, millesse minagi kuulun, võib olla õnnelik, et meil on väärt eeskujusid. Me ei arva, et me loome midagi, milles poleks tunda jazzi mõjusid. Kui räägin oma isiklikest eeskujudest ning kui nimetada vaid mõned nimed, siis kindlasti kuuluvad sellesse ritta Tom Jobim, Dorival Caymmi, Cartola, Ella Fitzgerald, Sarah Vogan, Billie Holiday, Chet Backer ja paljud-paljud teised…

Olete õppinud Ameerikas, elanud Tais ja Jaapanis, andnud pikki kontserttuure Euroopas – kuid alati pöördunud tagasi Brasiiliasse. Mis tähendus on Teie jaoks kodumaal?
Ma armastan reisida ja tundma õppida uusi paiku, teisi kultuure ja keeli. On tõeliselt vaimustav koos oma muusikaga mööda maailma ringi rännata ja see on suurepärane viis inimestega suhelda. Kuid Brasiilia on mu armas kodupaik! Ainult seal saan ma inspiratsiooni luua brasiilia muusikat. São Paulos võin ma igal õhtul minna mõnele üritusele ja tunda, et olen osa sellest andekast noorest põlvkonnast. Brasiilia on imeilus, kuid selle suurim aare on tema inimesed! Tulge vaadake ise ja te nõustute minuga!

Kas muusika kõrvale veel midagi mahub – on Teil üldse aega suhtlemiseks oma perekonna ja sõpradega, tegeleda mõne hobiga? Mis on esimene asi, mida teete kontsertturneelt naastes teete?
Esimese asjana külastan ma otse loomulikult oma perekonda! Kuid ma tõesti sooviksin, et mul oleks nende jaoks rohkem aega. Muusikutöö kõrvalt tegelen aktiivselt spordiga, teen trenni peaaegu iga päev. Ma armastan väga ujuda ja nädalas ujun vähemalt 4 kilomeetrit. Mulle meeldib ka väga kinos, teatris ja kunstinäitustel käia. Ka joonistada meeldib mulle väga ja loodetavasti võib mu uue CD bukletist leida õige palju minu joonistusi. Ja muidugi meeldib mulle väga veeta aega koos oma sõpradega.

Teie Tallinna kontsert on peaaegu välja müüdud, mis näitab, et Teil on Eestis ohtralt fänne. Mis tunded Teid sellega seoses valdavad?
Ma olen väga õnnelik Eestisse tuleku üle! Ma pole kunagi varem nii kaugel Põhjas käinud ega kontserti andnud! Olen juba näinud fantastilisi pilte Tallinnast ja minu jaoks on suur au esineda nii mainekal jazzifestivalil. Ma tulen väga kuumast Brasiilia suvest ja ma olen kindel, et kontserdipublik tunneb seda soojust! Tulge kohale, ja veenduge ise!

Uus aasta on peagi ukse ees, mida uuelt aastalt ootate-soovite?
Ma soovin kõigile armastust, rahu ja tervist. Soovin, et riigid teadvustaksid enam ökoloogilisi probleeme. Soovin kannatlikku meelte kõigile neile, kes millegi järele tõeliselt igatsevad. Ja ma soovin, et minu üleval elav naaber hakkaks lõpuks kuulma paremat muusikat!