GoGo Penguin ja iluks muundatud vastuolud

22. aprill 2017
Minna Sild

Jazzkaare avaõhtul pakkus kuulajatele siirast muusikategemise naudingust pulbitseva elamuse briti instrumentaaltrio GoGo Penguin. Komeediks tituleeritud ja 2014. aastal Suurbritannia tähtsaimale muusikaauhinnale Mercury Prize nomineeritud kollektiiv ületas isegi kõrgele aetud ootused, olles ühtaegu nii nüansirohke kui ka mõnusalt terviklik.

 

GoGo Penguini moodustavad pianist Chris Illingworth, kontrabassimängija Nick Blacka ja trummar Rob Turner, kes on omavahel ammused sõbrad. Kui nad esimest korda koos musitseerisid, loksus kõik iseenesest paika ja ei jäänud muud võimalust, kui koos jätkata. Ühes intervjuus räägivad mehed, et neil on ühine arusaam sellest, millist muusikat nad tahavad teha, ja peab tunnistama, et kuulajana on see väga hästi tajutav. Oli puhas nauding jõuda kontserdi käigus arusaamale, et iga instrumentalisti partiid võiks vabalt eraldiseisvana kuulata ja nautida, kuid 1+1+1 kokku moodustas midagi palju enamat kui lihtsalt 3.

 

Tundub, et neil meestel on loomulik anne vastuolud enda kasuks tööle panna ja nendest midagi väga ilusat välja võluda. Nii näib GoGo Penguini muusika ühest küljest suisa skemaatiliselt täpne ja kalkuleeritud, teisest küljest improvisatsioonist pungil. Helipildi sünkroonsus pani kohati hinge kinni hoidma ning samal ajal säilis vaba voolamise ja lendlemise tunne. Kuulaja sai vabalt valida, kas uneleda koos klaverimeloodiatega või sättida tantsusamme bassi ja trummide rütmiliste keerutuste saatel. Ka kollektiivi viimase albumi „Man made object“ inspiratsiooniallikas on vastuolulisi teemasid ühendav transhumanistlik filosoofia, mis usub inimvõimete arendamise vajalikkusse tehnoloogia abil. Vastuolude meisterlik edasiandmine on tõepoolest GoGo Penguini läbiv teema.

 

Eilsel kontserdil kõlasid muusikapalad peamiselt eespool nimetatud uusimalt albumilt ja ka eelviimaselt ülimenukalt albumilt „v.2.0“. Oli niivõrd trummi-ja-bassiseid lugusid, mis tekitasid mõtte, et GoGo Penguin võiks vabalt esineda kuulsate drum’n’base’i diskorite seas mõnel suuremal festivalil. Kujutluspilt kandus juba meie oma Weekendi festivali olustikku ja teataval määral ajas see mõte ka ennast naerma, kuid mingil põhjusel jäi siiski kummitama. Pane tähele – GoGo Penguin oli oma geniaalsuses suutnud lennutada kirjutaja Jazzkaare saalist kujutluses Weekendi festivalile. Rääkides vastuoludest, eksole. Kuid siin see mõte ei lõppenud – lugedes pärast kontserti üht aastatagust intervjuud bändiliikmetega, selgus, et selline trikk on neil juba tehtud Prantsusmaal toimuval kuulsal Giles Petersoni WorldWide Festivalil, kus esineti kahe diskori vahepeal. Muusikud kommenteerisid, et osa publikust oli veidi šokeeritud, kuid teine osa täiesti sillas. Võib-olla siis ikka katsetada Weekendi festivaliga?

 

GoGo Penguin ei pea end jazzansambliks, vaid nagu võib eelnevast ilmselt aru saada, naudivad nad kogu täiega žanriülesust ja kõikvõimalike muusikastiilide kokkusulandamist triphop’ist ning trummist ja bassist kuni klassikalise muusikani välja. Neid endid inspireerivad näiteks Kamasi Washington, Kendrick Lamar, Flying Lotus ja Bonobo. Ei kujuta ettegi, kui suurt hulka tänaseid ja homseid muusikuid nad ise inspireerima ja värsketele radadele suunama hakkavad. Jääme põnevusega järgmisi iluks muundatud vastuolusid ootama.

 

21. aprillil Vabal Laval

 

Koosseis:

Chris Illingworth – klaver

Nick Blacka – kontrabass

Rob Turner – trummid