Kontserdikaja: Grace Jones Flow festivalil

28. august 2009

13.- 16. augustini Helsingis Suvilahtis toimunud Flow festivali lemmikuks oli diskodiiva Grace Jones. Anne Erm külastas festivali ja kontserti.

13.- 16. augustini Helsingis Suvilahtis toimunud Flow festivali külastab iga aastaga üha rohkem uusi muusikasuundi fännavaid eestlasi. Olgugi, et festival on noortepärane ja esitleb moodsaid pop-, rock-, indie ja elektroonilise muusika suundi, leiab iga muusikasõber sealt meelepärast oma maitsele. Ja kui tegemist on tippesinejatega, siis haarab see kõiki. Nii pole imeks panna, et diskodiiva Grace Jones oli erinevate huvidega kuulajate lemmik.

Show’s oli fookuses diiva ise, seda kontserdi esimestest helidest kuni lõpuni. Iga lauluga astus see skulptuurne karismaatiline terasnaine uude rolli. Otsekui kosmoseavarusest sinirohelises valguses punaste vilkuvate tulukestega peakattega lavale laskudes pani ta juba avaloos publiku ahhetama. Üllatusi lisandus iga lauluga. Andekalt disainitud peaehted mängisid olulist iga rolli uue imidži kujundamisel. Diiva lahkus lavalt vaid mõneks hetkeks, jätkas oma dialoogi publikuga veel lava tagantki ning mõne sekundi pärast oli ta ka tagasi, peas uus müstiline peakate ja õlgadel uus hämmastav šaboo või bolero. Laseritemäng, mis valgustas Jones’i diskokuulilaadset peakatet, tuul, mis rebis tema tangomantlit, iga loo erinev valgusrežii vaid süvendasid emotsioone.

Soome ajakirjanikud kirjutasid peamiselt sellest kui hea ta oma 61 aasta kohta välja nägi. Milline lummav säärejooks, milline paindlikkus ja vastupidavus, kuidas ta peput väristas ja kuidas terve loo “Slave To The Rhytm” jooksul hularõngast mitte üksnes puusadel vaid ka kaelal ja mujal keerutas.

Jamaical sündinud, USA-s mannekeenina oma karjääri alustanud ja Bondi partnerina helesinisel ekraanil südameid võitnud Jones oli tervelt 19 aastat n.ö. pildilt maas. Räägiti, et ta jõudis omadega põhja – mida see iganes ka ei tähenda, pidi tõus tuhast olema raske. Ta ei ilmutanudki end fännidele enne, kui oli taas mäetippu jõudnud. 2008. aastal salvestas ta üle hulga aja uue CD “Hurricane”, mille nimilugu ta ka Flow kontserdil esitas. Lauljatari kava ulatus seinast seina, diskohittide vahel kõlasid mõned rockilikumad lood nagu “Love Is The Drug”. Moodsas kuues kõlas Piazzolla kuulus “Libertango” (selleks looks leiti Soomest kähku isegi bandoneonimängija) ja Edith Piafi “La Vie en Rose”. Laulu “Williams’ Blood” pühendas ta Michael Jacksonile.

Jonesi hääle võiks paigutada samasse lahtrisse Dalida ja Amanda Leariga – see on madal, sügav, sisenduslik. Kui küsida, kumb kontsert oli huvitavam, kas Madonna show või Grace Jones’i etteaste, siis punktid lähevad viimase kasuks. Madonna kontsert võinuks toimuda ka ilma Madonnata ja kirevust ning show’d oleks ikka ülearugi, aga antud kontsert ilma Jones’ita oleks täiesti mõeldamatu. Saateansambel ja taustalauljad olid kogu kontserdi jooksul suitsuloori hämaruses, vaid lõpu eel tutvustas diiva bändi ja siis selgus, et saateansamblis mängib kaasa ta poeg.

Juba Jonesi kontserdi pärast tasus Flow’le minna.