Greta Aagre & Erik Honore Group hoidsid kuulajaid pehmuse pantvangis

21. veebruar 2013
Marje Ingel

Küünlapäeva pärastlõunal kostitasid Greta Aagre & Erik Honore Group Kumus kuulajaid Talvejazzi esimese Tallinna kontserdiga. Mullu sõjakavõitu pealkirjaga CD „Year of the bullet“ („Kuuli aasta“) välja andnud norra kooslusel ei paistnud olevat agressiivseid ambitsioone. Kui kuulajad leidsidki end kontserdi kestel pantvangi võetuna, siis oli see teostatud pehmelt ja õrnalt ning üksnes muusikalisi vahendeid kasutades.

 

Erik Honoré Group’i mitmekihiline helidemaailm oleks nagu lindistatud mingi suurlinna mõnusalt väikeses klubis, kuhu välised mürad aegajalt ukse avamisel sisse paiskuvad. Sõna „lindistatud“ on siin omal kohal, sest Erik Honoré kasutab palju sämplimist, sealhulgas nn. otse-sämplimist (live sampling) ja otse-remiksimist (live remix). Suuresti tänu Honoré’le on neist meetoditest arenenud omamoodi kompositsioonitehnika, kus äsjasel kontserdil kinni püütud helid tuuakse järgneval kontserdil kuulaja ette DJ-sämplija vahendusel ning tema poolt justkui pusle tükkidest uuesti kokku pannakse. Koostöös Jan Bang’iga korraldab Honoré Norras iga-aastast Punkt festivali, kus taolised otse-sämplimise ja -remiksimise kontserdid on kujunenud festivali programmi lahutamatuks osaks.

Vahetult kuuldavale toodud ja sämplitud-remiksitud akustilised helid ning nendele lisatud elektroonilised helid täiendavad üksteist ka plaadi „Year of the bullet“ lauludes, millest Kumus antud kontsert enamasti koosnes. Lisaks peamiselt helipuldi ja arvutiga musitseerivale Honoré’le kuulusid esituskoosseisu basskitarr ning akustiline ja elektrikitarr.

Greta Aagre mahe vokaal oli pandud laulma kohati üsna teravaid sõnu, kuid ta esitas neid teatud distantsi ja erapooletusega, ise rindejoonele astumata. Rindejoon, või pigem hoopis terroristlik vägivald, on neis lauludes aga kahtlemata olemas. Olgu siinkohal näitena toodud paar rida laulust „Hijacker’s song“: „Here come the Navy SEALs. Let us show them how it feels to lose, please let me light the fuse.“ („Kaaperdaja laul“: „Näitame USA mereväe eriüksustele, mis tunne on kaotada. Las ma panen süütenööri põlema.“)

Need teravad sõnad, nagu enamik muusikalist materjaligi, pärinevad samuti Erik Honoré’lt, multitalendilt, kelle kohta võib julgesti öelda „mees nagu orkester“. Laias laastus on selle orkestermehe peamisteks instrumentideks muusika ja kirjandus, nimelt on Honoré kirjutanud ja avaldanud ka mitu romaani.

Antud kontserdil oli Erik Honoré orkestriks hulk sämplitud muusikalist materjali erinevatest heliefektidest ja müradest kontserdil kohal viibiva lauljatari ja kitarristi esitatud lõikudeni, andmaks esinejaile suuremat vabadust vahetult improviseerida, ja andmaks Honoré’le kui heliloojale suuremat vabadust nende helikatkete abil komponeerida.

Üllatavalt suur roll oli kontserdil külalisena kaasa tegeval Aleksei Saksal, kelle trompet sulandus helikangasse nii loomulikult, nagu oleks ta kogu oma elu sellesse bändi kuulunud. Kui laenata eelpool osundatud Erik Honoré lauluteksti spetsiifilist sõnavara, siis võiks kokkuvõtteks öelda, et Eesti muusikaline eriagent sulandus rahvusvahelisse meeskonda laitmatult ning missioon õnnestus. Muusika pantvangiks osutunud kuulajad võisid aga kontserdi järel endale soetada Greta Aagre & Erik Honore Group’i plaadi „Year of the bullet“ – et lummus jätkuks.

 

Greta Aagre & Erik Honore Group 2. veebruaril kell 17 Kumu auditooriumis

 

koosseisus:

 

Greta Aagre – laul

Erik Honoré – elektroonika

Björn Charles Dreyer – kitarr

Snorre Kiil Saga – bass

Aleksei Saks – trompet

Tanel Klesment – heli