Kontserdikaja: Gruuviprojekt Hollandist viis kuulajad jazzi algete juurde

30. november 2003

Jazzkaare viimast päeva alustas Viru Hotelli Grande saalis kollektiiv World Groove Project Hollandist. Erinevatest maailma paikadest pärit muusikud tõid publikuni jazz ja pop-muusika juurde maalähedase kõla. Ansambli tõmbenumbriks oli rütmika, mis ei jätnud ka saali kõige kaugeimas nurgas istunud inimesi külmaks.

Kristi (28), riigiametnik: “Täitsa meeldis. Rütmi tekitamine oli üllatav. Iga loo puhul. Kontsert oli üsna see, mida arvasin. Mõnus!”

Kaido (8), õpilane: “Äge! Ma ei viitsinud üldse tulla, aga isa väga tahtis ja ma tulin ka. Mulle meeldis see, et need mehed ütlesid, et nüüd võib tantsida, aga ikka enamus inimesi ei julgenud.”

Andrus ja Tiina, keskealised muusikasõbrad: “Tõeliselt hea! Jäime rahule. Sellise eksootilise muusika pisiku olime saanud juba varem. Kontserditega juba on nii, et mida edasi kestab, seda paremaks läheb. Kuskil keskel elad sisse.”

Noored muusikud: “Oli tunda, et esinejad olid väsinud. Kuid muusika oli ikkagi hea. Eriti lahe oli see must mees. Huvitav oli, et nad läksid tagasi jazzi algete juurde. Eriti just rütmi mõttes. Tänane oli nagu löökpilli workshop. Julge esitlus, julge muusika. Bänd oskas rütmidega toime tulla!”

Katrin (20), üliõpilane: “Väga meeldis. Isegi rohkem kui arvasin. Mulle lihtsalt meeldivad trummid, nii lihtne see ongi. See kuidas trummar ja löökpillimängija kahekesti mängigisid oli lausa vapustav. Kontserdil oli täpselt selline muusika, mille järgi ma nagu tantsida ei oska, aga mida oli mõnus kuulata.”

Urmas (50), massöör: “Selle Jazzkaare parim kontsert! Mulle meeldis nende vaba vaim, avatus, pingevaba ja rõõmus mäng. Ansambel oli ühtne meeskond, grupi juht sulandus täielikult tervikusse. Meeste mängust õhkus head energiat. Huvitavad olid trummisoolod, Senegali poisi tam-tamid ja Bangladeshi poisi tablad, nende täpne dialoog. Tekitas üleva meeleolu.”

Kuulajate muljeid vahendasid Anneli Lepp, Grete Soosalu ja Tõnis Tatar.