Hiromi lõi publiku pahviks

28. aprill 2013

“See ei ole võimalik!”, “Fantastiline!, “Ei tea, kust kosmosest ta seda energiat saab!” Need on vaid mõned reaktsioonid 27. aprillil toimunud Jazzkaare ühe peaesineja Hiromi kontserdile Merepaviljonis. Pahviks löödud publikuga vestlesid Mari Hiiemäe ja Ave-Lii Idavain.

Mitmed kontserdikülastajad kinnitasid, et nad polnud varem uskunud, et klaveriga midagi sellist on võimalik teha. 33-aastane õbluke jaapanlanna ühendas virtuoosse mängutehnika ja sõrmeosavuse tugeva energiapuhangu ja paueriga, mille võimas koosmõju ei jätnud külmaks absoluutselt mitte ühtegi saalisviibinut.

Eneli (45), raamatupidaja: Iga rakuga oli tunda, et ta elas ise sellele muusikale kaasa ja muusikasse sisse. Super!

Reet (59), arhitekt ja Aili (62), helirežissöör: See ei ole võimalik! Külmajudinad on siiani peal, sellist muusikasse minekut ei ole varem näinud. See oli fantastiline. Ma pole varem näinud, et keegi niimoodi kaifiks oma mängu. Ja ise nii noor ja kus oli inimesel seda jõudu, sellist pole varem näinud, eriti mitte pianistide puhul. Emotsioonid on laes.

Dan (39), disainer: See oli sprint, ainult et hästi pikalt. See positiivne energia, mida ta välja andis, oli uskumatu. Natuke uurisin enne, kes see Hiromi on, tundus, et seda sädet tal silmis on. Aga kontserdil anti seda sädet niimoodi välja, et vähe ei olnud.

Liia (50), arst: Mina nägin teda juba kolmandat korda ja hästi võimas kontsert oli. Stockholmis oli üsna sarnane kava ja kitarrist oli ka sama, seal oli seda pauerit isegi rohkem. Tal on uue ajastu ja stiili hästi avatud energia, ma ei tea, kust kosmosest ta seda küll tõmbab. Talent ja musikaalsus üheskoos.

Fjodor (40), laste sõber: Ainult varbad olid puudu. Kui ta veel varvastega ka oleks mänginud, siis ei oleks rohkemat enam klaveriga saanud teha, kui just klaverit lõhkuma ja põletama ei hakka. Hästi äge oli. Teine ere mälestus on kitarristi säravad hambad, neilt ei saanud silmi lahti. Muidu hästi madalalt mängis see pill, ma ei olnudki nii madalat kitarri kuulnud. Trummar oli väga kuuma käega, väga kõval tasemel. Nad on kõik piisavalt rahvusvahelised ja segased tüübid, neil piisab sellest, et üks kusagil kuuleb teist ja juba see koostöö tuleb. Mulle meeldivad sellised kummalised asjad.

Anna (31), strateegiadirektor kindlustuses: Suurepärane! Enam kui suurepärane. Sõbranna soovitas mul siia tulla. Kõige rohkem meeldis Hiromi eneseväljendus. Kõige vähem meeldis see, et siin on nii kitsas istuda. Isegi peenikestel tüdrukutel. See on mul juba teine kontsert ja nii kitsas on. Liiga soe on ka.

Reelika (25), muusik: Väga hea! Väga tehniline. Emotsionaalne! Väga oluline on see, et artist end laval oma muusikas läbi elab ja on kohal hetkes. Olin mõnda lugu varem ka kuulanud, aga ühtegi albumit läbi ei ole kuulanud.

Maia (71), kodus toimetaja: Vapustav! Olime eile ka Jazzkaarel kontserdil. Eile tundus, et on vapustav, aga täna oli veel parem! Tema mäng ja jaks oli nii eriline. Käisime kunagi Chick Coread kuulamas ja sõbranna ütles meile, et Hiromi on tema õpilane. Me ei saanud ju jätta tulemata!

Annika (48), ettevõtja: Laval oli küll kolm muusikut, aga minul oli silmi vaid ühe jaoks. Hiromilt ma pilku ära ei saanud. Üldse ei saa aru, kuidas ta klaverist selliseid helisid välja võlus! Kauaks-kauaks meeldejääv kontsert!

Sergei (44), infrastruktuur: Olen Hiromi loominguga läbi interneti tuttav. Kõige paremaks osaks kontserdist oli eelviimane kolmeosaline lugu – “Reality”, “Fantasy” ja “In Between”. Mulle väga meeldis!

Ave-Lii, veebireporter: Klaverimäng oli justkui trenn – Hiromi hüppas ja jooksis, sirutas ja venitas klahvide taga õigeid noote tabades. Nende muusika oli jõuline ja samas kerge, Hiromi armastab kasutada oma loomingus madalaid toone kõrgemate kõrval. Ka lugude pealkirjades armastab ta vastandite sõnamängu nagu „Reality“ ja „Fantasy“.