Kui paljudel meist õnnestub luua täiesti uus koolkond või hingamine oma tegevusvaldkonnas ja veel nii mastaapselt, et sellest räägitakse üle kogu maailma? Artiklid ja arvustused kutsuvad David Sanborni ja tema altsaksofoni mängutehnikat revolutsiooniliseks suunanäitajaks ja uuendajaks, kelle mõjutused on selgelt tunda 1960ndatest tänapäevani. Laialdase menu aluseks on peetud selget ja arusaadavat helipilti, millel on kõrvale meeldiv ülesehitus. Mõjukust kinnitavad ka 24 väljaantud albumit (8 nendest kuldsete müüginumbritega!) ja 6 Grammy auhinda. Praeguseks ligi 70-aastane legend andis esmaspäeva õhtul oma menu väärilise kontserdi Nordea kontserdimajas.
Sanborn astus lavale viieliikmelise koosseisuga ning avaloona mängiti 1960ndate alguse hitt-lugu „Comin’ home baby“, mis oma kindla astumisega publiku südamed ühes taktis põksuma pani. Selle peale ehitati järgmise kahe tunni jooksul souli-funki-bluusi-jazzfusioni gruuve. Neid võõrapäraseid muusikatermineid peabki Sanborni puhul ritta seadma õige mitu, kuna artist on koostööd teinud ja austuse välja teeninud eri muusikastiilide esindajate seas. Ta on musitseerinud koos Stevie Wonderi, George Bensoni, Bruce Springsteeni, David Bowie, Erick Claptoni, Elton Johni ja paljude teistega. Tallinnas tuli ta lavale koos puhast kvaliteeti pakkuva Electric Bandiga, mille iga liige oli oma instrumendi virtuoos ja põnevust pakkuv lavakarakter. Basskitarrist Andre Berry tegi esimesed tantsusammud laval juba enne avatakte, mis muutis koosseisu ühes rütmis hingamise silmale nähtavaks. Lisaks saavutas ta õhtu ühe kuumima aplausi emotsionaalse esitusega loost „Run For Cover“. Trummar Chris Colemani liikumist pidi väga tähelepanelikult jälgima, kui oli soov eristada, kus lõppevad trummid ja algab trummar. Mitmes loos pühkis ta justkui lainena üle trummikomplekti, kaasates mängu kogu oma keha ja nähtavalt ka hinge. Just rütmigrupp elavdas heli- ja lavapilti kõige enam, kuid kindlasti ei tohiks vähema kiituse osaliseks saada Nicky Morochi kitarrisoolod ja Ricky Petersoni välja võlutud keerutused klahvpillidel.
Ja muidugi Sanborn ise – tema signatuuriks peetakse kõrget emotsionaalset dissonantskõla, mis võib oma tipphetkel kõrvu kriipida, kuid leiab alati pehme ja meeldiva lahenduse. Neid kõrgeid toone pakkus ta õhtu jooksul täpselt piisavalt, et publik saaks kätte elamuse, mida jahtima tuli. Samas ilmnes ka pehmem pool, mis viimastel aastatel ja albumitel rohkem esile kerkinud on. Kuigi kriitikud on artisti puhul aeg-ajalt rääkinud üheplaanilisest ja „liiga korralikust“ helikeelest, demonstreeris Sanborn seekord suurepärast variatiivsust, puhudes elu sisse ka sügavatele helidele. Ahhetama pani meisterlik ja mänguline tehnika, mis jättis saksofonimängust lihtsa ja iseenesestmõistetava mulje (kes on proovinud toruotsast sisse puhuda, teavad, et päriselus on see risti vastupidi!). Lisaks oli kontserdi vältel sümpaatselt palju õhku ja ruumi ka teiste instrumentide esilekerkimiseks. Eriliselt elavdas publikut saksofoni-basskitarri kokkumäng, mis lõi mõlema instrumendi helikeele eredalt särama.
Õigele legendile kohaselt on Sanborn varsti juba kuuendat aastakümmet järjest seotud pideva loomise, salvestamise ja kontserttegevusega. Ühes intervjuus on ta öelnud, et vananemine on tuntav ka laval – vahel unustab ta mõne loo nime, kuid meloodiat mitte kunagi. Ka Nordea laval näitas ta publikule oma inimlikku mõõdet, paludes pärast esimesi lugusid lavale puki, millele oli hea end bändikaaslaste jämmimise ja soolode ajal toetada. Arvestades seda, kui palju Sanborn ja tema saksofon aastate jooksul näinud ja kogenud olla võivad, on eriti tervitatav, et muusik laval vahepeal lihtsalt silmad sulges ja olustikku nautis.
20. aprillil Nordea kontserdimajas
David Sanborn
Koosseis:
David Sanborn – saksofon
Ricky Peterson – klahvid
Andre Berry – basskitarr
Nicky Moroch – kitarr
Chris Coleman – trummid