Han Bennik: Muusika esmakordne mängimine on värskeim ja parim

17. märts 2012

Märtsi algul andis Eestis koos kitarrist Jaak Sooäärega kontserte legendaarne Hollandi trummar ja kunstnik Han Bennink, kes pärast oma õpituba andis intervjuu Jazzkaare veebireporterile Marje Inglile.

Te andsite äsja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias avaliku õpitoa. Teie isa oli professionaalne trummar, aga Te ise olete õppinud hoopis kunstikoolis.

Jah, muusikas olen ma iseõppinu, mu isa ei õpetanud mind. Kõik, mis ma olen teinud, olen omandanud iseseisvalt. See on muidugi raske, sest trummimängus on teatud võtted, mida tuleb tunda: tremolo, paradiddle jne. Need asjad on mulle ikka veel rasked ja seepärast ma harjutan neid, ma ei ole enda jaoks ikka veel piisavalt hea.

Te olete samas ka füüsiliselt väga heas vormis. Kas Te ka selle jaoks kuidagi treenite?

Ei, ja vahel tunnen ma end üsna kehvasti. Eile tundsin ma end pärast pikka nädalat päris räbalalt, andsime nädala jooksul 3 kontserti, avati mu näitus ja muud sellist sagimist. Ma olin tõesti väga väsinud. Aga siis sain ma siit Tallinnast nii uskumatut tagasisidet ja siin vanalinnas olek on minu jaoks nagu paradiis.

Ma ei tee midagi erilist, et end vormi saada või jääda. Ma käin küll vahel aerutamas – mul on väike sõudepaat – ja ma sõidan palju jalgrattaga – vahel 100 km päevas –, sest ma elan 50 km kaugusel Amsterdamist. Aga et ma tõstaks mingeid raskusi või läheks sauna higistama – ei, ma ei taha sellest mõeldagi! Tegelikult ma päris soome saunas polegi käinud. Aga teha midagi spetsiaalselt – see mulle ei meeldi. Ma teen selle ekstra pingutuse trummidel. Ja seda tuleb teha, et mitte jäigaks jääda, seda tunned juba ise, kui oled nii kaua mänginud.

Tahtsingi küsida, kuidas Te suudate kogu aeg värskena püsida ja ka iseennast üllatada? Ma lugesin ühest artiklist, et Te ei armastavat isegi sama muusikapala teist korda mängida.

Ei, ei. Ma ei tea, mida kirja pandi, aga mida ma tollele ajakirjanikule ütlesin, oli… Ma kuulun ICP (Instant Composers Pool Orchestra) koosseisu ja selle repertuaari kirjutab põhiliselt Misha Mengelberg. Mishaga me oleme 50 aastat koos mänginud, ta kipub nüüd vanaks jääma, aga me mängime ikka tema lugusid. Ja kui siis mängime mõnd uut lugu, pean mina seda mängima kuulmise järgi, kuna nooti ma ju ei tunne.

Minu jaoks on mingi muusikateose esmakordne mängimine värskeim ja parim, sest teist korda mängides mõtlen ma juba sellele, mida esimesel korral teada sain. Nii et kui soovite, siis võiks öelda Nietzsche sõnadega: kui te tahate tõesti loovad olla, peaks kõik maha lõhkuma ja uuesti otsast alustama.

Aga kuna kõik teised loevad paberilt seda kärbsemusta, mida nootideks nimetatakse, siis nad peavad seda iga kord uuesti tegema, minul on lugu selleks ajaks juba selge. Kõigi nende aastate jooksul olen nooditundmise oskuse puudumisel arendanud välja võime haarata muusikat lennult. Seda võisite näha siin õpitoas ka, selles mõttes olen ma osav: „ahhaa, kas sa lähed nüüd selles suunas? Oo, ma olen seda enne kuulnud, võib-olla ma teen nüüd seda ja mängin nii“ jne. Nii et mul on selleks omad vahendid, selle asemel, et kärbsemustaga jännata.

Kui vana Te olite, kui hakkasite muusikaga elatist teenima?

Ma arvan, et alustasin 12- või 14-aastaselt. Mu isa andis mulle soolotrummi. Tänapäeval, kui sul on sünnipäev ja sa tahad saada trummariks, siis kingivad vanemad sulle muidugi kohe terve trummikomplekti, aga minu arust on see vale, algul peaks olema ainult üks trumm. Ma mängisin siin õpitoas ka veidi aega ainult ühel trummil ega tundnud sugugi puudust kõigest ülejäänust. Mu isa ütles alati, ja see on omamoodi zen-ilik suhtumine: „Kui sa ei saa hakkama üheainsa trummiga, milleks sulle terve trummikomplekt?“ Hea küsimus.

Kui juba trummikomplektist jutt, siis YouTube’s ringleb video, kus Te mängite juustust valmistatud trummikomplektil…

Kogu see asi oli üks suur jama. Ma olen väga üllatunud, et inimesed seda usuvad. Isegi Jay Leno oma telesaates küsitles mind, ja mitte sellepärast, et ma olen trummar, vaid just sellel komplektil mängimise pärast! Täielik jama! Mängisin seal ühe õhtu nagu siingi ja seal oli üks Hollandi kunstnik, kes tegi juustust trummikomplekti. Me, hollandlased, oleme juustufännid, sööme palju juustu. Ja nii ta siis mõtles: „Hahaa, Han Bennink tuleb siia, teen talle õige juustust trummikomplekti!“

Aga juustul pole ju mingit kõla. Kui oleks, kannaksin juustu endaga kaasas ja mängiksin sellel. Aga seal olid juustu sisse pandud kontaktmikrofonid ja eesriide taga keeras üks mees heli nii tugevaks, et iga juustukera tegi erineva kõlaga heli. Nii see oli. Haha! Minu meelest oli see kurb. Ja siin ma siis olen: hiljuti olin ma Bostonis ja minult küsiti selle kohta; ma olin Philadelphias ja nad küsisid selle kohta; olin Los Angeleses ja nad küsisid selle kohta; ja nüüd olen ma Eestis ja jälle küsitakse!

Te olete ju ise ka kunstnik, kas Te pole kunagi tahtnud endale ise trumme meisterdada või kujundada, kavandada, kasvõi ebatavalisest materjalist?

Ei, ma ei tee seda kunagi. Võtan trumme niisugustena, nagu nad on, ma ei soovi neid disainida. Mulle meeldib joonistada, mind ei huvita trummikomplekti kavandamine. Ma arvan, et need on niigi fantastilised, tänapäeval tehakse ilusaid trummikomplekte. Mulle ei meeldi nende kaasaskandmine, need rasked statiivid ja teraskonstruktsioonid, see on tõesti hirmus vaev, neid üles pannes ja kokku pakkides kruvida ja kaasas kanda – uuhh, see võtab nii palju aega. Mulle meeldib pigem kohe poodiumile karata ja mängida. Ja jällegi, tänapäeval tehakse nii häid soolotrumme, et mul pole mingeid muid soove.

Aga Te ju kasutate kõike enda ümber nagu trummi?

Jah, see on lihtsalt näitamaks, et kui ma mängin neil muudel asjadel, siis muudab see kogu ansambli või sooloesinemise kõla. Inimesed imestavad, mida ma seal teen, aga tehnilises mõttes mängin ma täpselt sedasama, mida trummikomplektil. Ainult kõla on erinev, selles on kogu vahe. Ja see pole mingi suur asi. Lapsed trummeldavad samuti igal pool, see on see, mida ma tahan endas alles hoida.

Te andsite kontserte duona Jaak Sooäärega. Mis Te oma duopartnerist arvate?

Kui Jaak ei oleks Jaak, vaid oleks keegi teine, ja poleks oma kitarrimängus nii heal tasemel, siis ma ju ei tahaks minna ja temaga mängida. Aga ma tunnen Jaaku nüüd juba üsna pikka aega, kohtan teda vahel siin-seal ja tean, mis tal käsil on. Nii nagu ma olen näinud Tallinnat kasvamas nende 20 aasta jooksul, mis ma siin käinud olen, nii olen ma ka Jaaku näinud ja temaga muusikat salvestanud ja kuulnud teda muusikuna kasvamas. Ainus, mis ma oskan öelda, on see, et ma ootan väga neid kontserte ja seda põnevat vastasseisu ja loodan, et me täidame selle ootuse hea improvisatsiooniga. See on mu ainus soov.

Kas see on vastasseis või koostöö?

See on koostöö, aga loomulikult ka vastandumine. Mul pole midagi koostöö vastu, aga kui see laval näiteks umbes kolme minuti jooksul järjest ei tööta, ongi see juba tõeline vastasseis! Nii et see on nii üht kui teist, ka nii on ju võimalik, kas pole? Te ei pea oma lavapartneriga alati nõustuma. Võib olla ka nii et kui üks mängib: „Ma tahan minna selles suunas.“ Samas teine vastab: „Ei, ma tahan hoopis sinna minna!“

Ka see annab tulemuse. Niisugune tulemus on lihtsalt täiesti erinev ja võibolla ootamatu. Aga seda tasub proovida!

Teate, Misha Mengelberg ja mina oleme ammused duopartnerid. Misha oli alati laisk, ei tulnud kunagi esimeseks setiks kohale, nii et ma pidin üksi mängima, ja ta suitsetas 3 pakki „Bastos’t“ päevas ja … Mina mängisin trummi nagu metsik ahv ja siis vajutas tema äkki klaveril üheainsa näpuga ainult ühte klahvi – aga see oli alati õige noot! Ka nii on võimalik. Niisiis ma võin mängida nagu meeletu, aga vastaspool võib muusikalisse dialoogi siseneda kas või üheainsa hästi ajastatud noodiga.