Haukuva kutsika õrnem pool

05. detsember 2016
Kristiina Veerde

Detsembrikuu esimesel päeval toimunud kontsert Kumu auditooriumis oli kui tõeline muusikakompott, mis näitas, kui mitmekülgne võib olla üks instrument ning kuidas võib muusik end laval mitu korda uuesti leiutada. Bill Laurance, USA jazzsensatsiooni ning muusikakriitikute lemmiku Snarky Puppy liige, andis Tallinnas soolokontserdi, millega tutvustas oma teoseid ja kõlamaailma väljaspool ansamblit.

 

Kontsert algas lugudega tema kahelt albumilt “Flint” ja “Swift”, mis olid üles ehitatud rütmidele, rõhkudele ja kordustele. Esitusest õhkus Laurance’i bändimehetausta – fokuseeritud mängu –, kuid puudu jäi ansamblist, mis oleks andnud teostele rohkem värvi. Tema helikeeles on tunda sarnasusi Põhjamaade jazziga, eriti just Jaga Jazzisti ja Mathias Eicki kõlavärvidega. Laurance ehitaks oma muusikat kui klotsidest, laotades teose vundamendile järjest enam elemente peale, kuid jättes põhja terve loo vältel samaks; vahel on see rohkem varjatud, vahel vähem. Tema loomingu juurde kuulub ka eksperimenteerimine: kohapealsed katsetused masinatega, mis ei puudunud ka Kumus, annavad teatava üllatusmomendi, pakkudes kuulajale alati põnevust.

 

Õhtu keskpaigas toimus aga pöördepunkt – laval ei olnud enam jazzmuusik Bill Laurance, vaid tugeva klassikalise põhja ning suurepärase tehnikaga pianist Bill Laurance, kelle kompositsioonis on tugevaid mõjutusi prantsuse impressionistidest, eriti just Debussy muusikast. Selline pööre kavas tõi õhtusse värskust ja üllatust ning Laurance’i keskendunud ja laitmatu pillimäng köitis publiku tähelepanu veelgi enam. Publikust õhkus kogu õhtu vältel pühendunud kuulamist, ka muusiku sooje jutte lugude vahel kuulati suure huvi ning keskendumisega, mis ei muutnud õhkkonda pinevaks või ebamugavaks – vastupidi, auditooriumis valitses erakordselt soe ja lugupidav atmosfäär.

 

Õhtu üheks südamlikumaks momendiks oli teose “Audrey” ettekanne esimese lisaloona. Laurance kirjutas “Audrey” oma vanaemale, kellega ta ei ole kahjuks kokku puutunud – teos on klassikaline nüüdisaja klaveriballaad meisterlike passaažidega, millel on aga tänu emotsionaalsele seosele sees ka eriline hingus.

 

Kui kontserdile võidi tulla mõttega, et lavale astub Snarky Puppy Bill Laurance, kes esitab klaveril snarkypuppylikku jazz fusion’i, siis tegelikkuses näitas kontsert haukuva kutsika õrnemat külge – võimsat muusikalist paletti, milles leidus nii eksperimentaalset jazzi kui ka klassikalisemat klaverimuusikat.

 

Bill Laurance (UK)
1. detsembril 2016 Kumu auditooriumis

 

Koosseis:
Bill Laurance – klaver

 

Vaata kontserdi fotosid siit.