Hea maitse etalon

14. veebruar 2011

Tänavusel ECM-i festivalil Tallinnas viibis kohal ka plaadifirma juht Manfred Eicher. KUMU-s toimunud avalik intervjuu, millele eelnes Eicherist ning ECMi artistidest jutustava filmi “Sounds and silence” linastus, võimaldas näha lähedalt kergelt müütilise auraga meest, kes “halli kardinalina” on seisnud viimasel 40 aastal ilma teinud Euroopa jazzitippude tegemiste taga.

See, et tänavust ECM-i festivali Tallinnas austas oma kohaloluga plaadifirma juht Manfred Eicher isiklikult, oli igal juhul meeldejääv sündmus. KUMU-s toimunud avalik intervjuu, millele eelnes Eicherist ning ECMi artistidest jutustava filmi “Sounds and silence” linastus, võimaldas näha lähedalt kergelt müütilise auraga meest, kes “halli kardinalina” on seisnud viimasel 40 aastal ilma teinud Euroopa jazzitippude tegemiste taga.

Film näitas Eicherit erinevates situatsioonides – stuudios, kontsertsalvestustel, töises kontoriõhustikus ECM-i peakorteris Münchenis, kusjuures omamoodi paradoksaalsena mõjub, et “parimat heli peale vaikust” toodetakse suurlinnas suhteliselt lärmaka kiirtee naabruses. Eelkõige oli aga filmi peategelaseks muusika. Sõna said paljud ECMi “perekonda” kuuluvad heliloojad ja interpreedid nagu Eleni Karaindrou, Gianluigi Trovesi, Anouar Brahem jt. Eriti südantsoojendav oli, et film algas ja lõppes kaadritega Niguliste muuseumist ning maagiliste hetkedega koos Arvo Pärdiga.

Eicher tunnistas intervjuus Immo Mihkelsonile, et ECM-i muusikavaliku eest on ta tõepoolest ainuvastutav. “Pole suuremat rõõmu kui jagamise rõõm,” ütles Eicher. Kvaliteet, mida ECM-iga ikka on seostatud, rõõmustab kuulajaid, ent plaadifirma renomee on ka tippmuusikute seas nii kõrge, et koostööd selle label’iga peetakse privileegiks. Mingeid stiililisi ühisnimetajaid ECM-i sildiga varustatud muusikale on raske leida ja tõenäoliselt ka tarbetu otsida, küll aga valitseb muusikaringkondades automaatne üksteisemõistmine, kui jutuks tuleb ECM-i sound või ECM-i esteetika. Küsimusele, milles siis ikkagi seisneb ECM-i saladus, Eicher vastust ei andnud. Eks see tuleb meil kõigil endil välja uurida…

Et ECM, mille tegevus on ilmselt kõike muud kui orienteeritud kasumlikkusele ja artistide armutule ekspluateerimisele, ka veel praegusel, muusikatööstuse jaoks keerulisel ajal, edasi tegutseb, näib olevat vastuolus hulga loodusseadustega. Hea maitse ei kao kuhugi ja väitele, et hea muusika turustab end ise, oleks küllap ka Eicher nõus alla kirjutama.

Ehk sobib ECM-i “maskotiks” kõige paremini Keith Jarrett, kes ühtviisi nii jazzis kui klassikalises muusikas kanda kinnitanud. Jarrettit KUMUs näidatud filmis ei intervjueeritud, küll aga on ta oma arvamuse Eicheri ja ECM-i kohta välja öelnud filmis “Art of Improvisation”.

Kuigi plaanitud intensiivsest dialoogist publikuga päriselt asja ei saanud, andsid varem mitmeid kordi Eestisse tulemise kutsetest tiheda graafiku tõttu ära öelnud Eicheri hästi läbimõeldud vastused mõtlemisainet ja panid hämmastama, kuidas küll on võimalik sõnades niivõrd täpselt kirjeldada muusika sõnastamatut ilu.