Hedvig Hanson & Andre Maaker

16. aprill 2004

Jazzkaar 2004 avab Hedvig Hanson oma uute lauludega öise lembelüürika plaadilt.

Mitte juhuslikult ei kõla Andre Maakeri lühikeses sissejuhatuses avapalale “Häälestus” Eesti Raadio legendaarse unelaulu motiive. Hedvig Hansoni häälutused selle taustal on segu hällilaulust ja värvilisest unenäost. See on ööaja plaat, üksiolemise kaaslane. “Nii õrn on öö,” laulab seejärel Hanson – “nagu leitud laul, nii hell kui kalli pilk… Sõnad liigsed kõik, ainult vaikida võib, nii õrn, nii õrn on öö.”
Kõigest sellest räägibki õrnade öiste meeleoludega plaat, mis erineb kõigest, mida Hedvig Hanson varem on teinud. Tõsi, vihjeid on ju olnud, ballaadlikke lembehetki, kuid mitte sellises kontsentratsioonis nagu siin. Ja see plaadi nimilugu, Hans Hindpere viisiga väljendatuna ja Heldur Karmo sõnadega öeldult, on taolise tunde essents. Ainuüksi nimeloo kuulamisest piisaks. See on meistriteos. Mõned hellad skätiga häälemängud, ootamatult vibraatosse avarduv sõnalõpp, tundevälgatus. Sõnad on liigsed.
“Pühendus” on Hedvigi enda teksti ja viisiga. Laul armastusest, pihtimuslik ilukuulutamine armastusest kui ülimast muusikast. Hästi lauldud, tundega, nagu kõik need mõtisklevad viisid.
Andre Maakeri kitarrisõrmitsused koovad helikanga, mis ei olegi alati diskreetselt taustal vaid lauljale enamasti pigem partner. On hetki, kus kuulates jääb kripeldama soov, et kitarris oleks rohkem seda kiikuvat pulssi, mida jazzis üldistavalt svingiks nimetatakse. Üht niisugust nurgelisust on tema mängus, mida ei ole paslik nimetada oma stiiliks või väljenduskeeleks. Tal on veel arenemisruumi. Kuid Maaker on huvitav loova tunnetusega muusik, kelle mõttelennust annab märku instrumentaalpala “Väike kuu”. Teine Maakeri lugu “Unelaul” on lihtne aeglane ballaad, mida värvib taas Hedvigi sõnadeta leelutus, milles on tubli annus Richard Bona eeskuju.
Koos lauljaga on kitarr omal kohal. On hetki, kus just kitarrist juhib mängu, on keskmes ja näpib tundekeeli. “Unelaul”, üks plaadi kauneid hetki, on just selline. Külalismuusikutena löövad kaasa Mihkel Mälgand (“Öö tuleb pääle”), trummar Tanel Ruben (“Sa tuled taas”) ja tšellist Leho Karin (“Taevas kõliseb tähti”).
Hedvigi hääles on vahel päikeselist naeratust ja kassilikku nõtkust. Aga on ka põletavat kirge ja igatsuse pinget nagu loos “Sa tuled taas”, milles kumab Sade’i lounge-jazz’i hõngu. “Sa tuled taas, kui hullunult end sulle, taas annan end, sööstes liblikana tulle…” laulab ta. Sealsamas on kuulda ka üksikuid inglisepäraseid eesti keele hääldusi, mis mõnes kõrvas võiks kratsida etteheitena, kuid sellesse stiili, mille Hedvig on endale loonud, see sobib. Ta varieerib, painutab häält üle rütmi, kiigutab ennast, keerutab vinjette.
Veel üks tipphetki on Uno Naissoo viisi ja Viivi Luige tekstiga “Taevas kõliseb tähti”, mis on seades saanud romansiliku õõtse ja ootuse, millesse sekkub tangolike sammuseadeid, flamenco pinget. Hea laulu sisse mahub palju. Hea laulja paneb sellesse veelgi enam.
Hedvig Hansoni klassika-armastust kajastab jazzballaadiks töödeldud Chopini Etüüd. Miina Härma vana viis “Ei saa mitte vaiki olla” on Hedvigi kontsertidel kõlanud juba mõnda aega. Plaadile on see saanud nukrana – “ei saa mitte vaiki olla, lauluviisi lõpeta, vaikimine oleks… vale-e-ee… sunniks südant lõhkema.”
See kõlab motona. Plaadi lõpus just sellena, mis peab jääma edasi kõlama kui kettake plaadimasinas lõpetab pöörlemise ja muusikaaega loendavad sekundinumbrid peatuvad. Mõtiskleja ja unistajad – see plaat on teile!

Lood plaadil:

1. Häälestus (1:12)
2. Nii Õrn on öö (4:13)
3. Pühendus (1:39)
4. Sind otsin (4:21)
5. Väike kuu (4:32)
6. Ole sina see (3:28)
7. Öö tuleb pääle (4:50)
8. Unelaul (5:19)
9. Sa tuled taas (4:17)
10. Taevas kõliseb tähti (5:07)
11. Etüüd (3:38)
12. Ei saa mitte vaiki olla (3:35)