Hedvig Hanson soovib unelauludega jätkata

04. detsember 2005

Hedvig Hanson rääkis 1. detsembri kontserdijärgses intervjuus Jazzkaare veebitoimetusele oma viimase aja tegemistest ja muusikaga seotud plaanidest.

1. detsembril andis Niguliste kiriku saalis kontserdi Hedvig Hanson, pakkudes publikule kuulamiseks õrn-meditatiivse kõlaga lugusid. Esinemiskavas domineerisid hällilaulud ning hällilauluna käsiteldavad häilutused.

Kontserti käis kuulamas ning seejärgselt vestles lauljatariga Mari Hiiemäe.

Südamlikus õhkkonnas kulgenud kontsert kulmineerus lauljatari relvitukstegeva otsusega tulla lisalugu esitama koos pisipojaga, kes kontserdi ajal vanaema hoole all emmet oli oodanud. Last süles hoides laulis Hanson vaiksel häälel viimase hälliloo, mis oli võrdselt mõeldud nii pojale kui publikule.

Vastab Hedvig Hanson:
Kuidas jäid rahule tänase konserdiga, kas sul oli hea laulda?
Ikka. Kirikus on hoopis teistsugune tunne laulda, kui ükskõik kus mujal. Kiriku akustika juba dikteerib sulle, mida sa laulad. Põhiliselt selliseid aeglaseid, mõtisklevaid palu. Endal on ka selline rahunenum olemine, võimalus mediteerida muusikas.

Kui tundlik sa ümbrusele oled? Millest esinemise õnnestumine sõltub?
Esinemispaik on hästi oluline ja publik on oluline. Kui inimestele üldse korda ei lähe, siis on väga raske teha nägu, et kõik on hästi. Kuna ma esinen nii vähe, siis on mul see õnn, et mind tulevad kuulama need, kes mind tunnevad, kes teavad, mida ma pakun. Nad teavad, mida nad tulevad kuulama. Raske on esineda nendele, kes üldse ei mõista, mis sa teed.

Kumb on sulle olulisem, kas publiku vahetu positiivne reageering või mõne lähedase inimese tunnustus?
Nii ja naa. Õnnestumine sõltub suuresti enesetundest. Põhimõtteliselt ma tean ise alati, kuidas läks, mis head ja vead kontserdis olid. Seda ei pruugi tihtipeale publik aru saada. Pisivigadest olulisem on atmosfäär, mis kujuneb. Eelkõige on oluline, et ma ise jääks rahule, et ma kontserdilt ära minnes ei mõtleks, et ah kui halvasti läks. Tunnustus on muidugi alati hea, aga tegeliku hinnangu annan mina ise.

Kas te (esinejad) omavahel pärast arutate, kuidas läks?
Olenevalt olukorrast jällegi. Ega midagi eriti arutada ei ole. Kui väga hästi läks, siis on põhjus pidutsemiseks sinus eneses. Kui halvasti läheb, ega seda nii väga kommenteerima ei hakata. Igaüks teab ise, mis oli.

Kui palju oli tänasel kontserdil sinu kirjutatud laule?
Sellel kontserdil tegelikult polnudki, kuigi oli lubatud. Oli Olegi originaalloomingut, üks Andre lugu, jazzistandardeid ning mõned eestikeelsed lood ka. Eesmärk oli leida antud teemasse sobivaid laule. Need kõik olid sellised häilutused või meditatsioonid või unelaulud. Natuke emaduse ja lastega seotud. Seekord täiesti puudus selline teema, mis tavaliselt minu juures on, kireteema, ihateema. See oli täiesti uus kava kokku pandud, täiesti uus meie jaoks mängida.

Kas emaksolemise juures üldse jääb aega uusi lugusid kirjutada?
“Viire takka”, sellele ma tegin seade nii, et istusin klaveri taga, laps põlvedel. Ega ma eriti sellele ei rõhu. Ma keskendun rohkem emaksolemisele. Kui mul tõesti vahel on rohkem aega, siis annan mõne kontserdi, aga see pole tegelikult eesmärk. Ma arvan, et ma ei kaota sellega midagi, kui ma kogu aeg ei esine, vaid aja maha võtan. Mul on kaks kontserti detsembris. Ma mõtlen, et parem istun kodus, laps on alles nii väike.

Kuivõrd emaksolemine on sinu laulude sisu muutnud, hällilaulude ning eestikeelsete lugude juurde jõudmine tundus sinu puhul olevat loomulik areng niigi?
Ma arvan, et muutusi tuleb edaspidi järjest rohkem. See on loogiline. Ma kindlasti tahan unelauludega edasi tegeleda, see ei jää sinnapaika.

Kui sa hindad oma plaate, siis milline meeldib sulle praegu kõige rohkem?
Iseennast olen ma pannud kõikidesse kindlasti. Antud hetkel on tundunud nii. Kõige vähem ehk esimesse plaati “Love For Sale”, sinna ei teinud mina ei lugusid ega seadeid, ma lihtsalt ei osanud tollel ajal. Seal tegid seadmise töö ära muusikud. Nüüd ma olen järjest rohkem aru saanud, mida ma tahan kuulda ja mis muusikat teha. Ma pühendun alati täielikult ja alati tundub, et just viimane plaat on just kõige parem.

Millest sa ammutad rohkem inspiratsiooni, kas tegelikust reaalsusest või unistustest?
Selle peale polegi aega olnud viimasel ajal mõelda, aega lihtsalt pole. Kõik aeg läheb lapse peale. Ma arvan, et see on segu. Ma isegi pole õieti aru saanud, kas ma olen romantik või realist. Ma olen romantiline realist.
Kindlasti pole ma enam roosade prilliklaasidega, ma näen vägagi elu pahupooli ja vahetevahel hakkab pea valutama, kui ma mõtlen, et miks kõik on küll maailmas nii valesti. Inimesed muutuvad järjest tühisemaks. Samal ajal olen ma leidnud pääsetee just muusikas ja oma maailmas, mille ma üritan iseenda jaoks ideaalseks kujundada.

Kas sa nüüd oled rohkem kahe jalaga maa peal?
Jah, kindlasti!