Hedvig Hanson Group Tartus: esmahetked “Esmahetkedega”

27. aprill 2013
Ave-Lii Idavain

Hedvig Hanson peatus oma plaadiesitlustuuri ning ansambliga 25. aprillil Tartus Vanemuise kontserdimajas, esitades muusikat, mis oma intiiimsuselt oleks sobinud ehk paremini hubasesse jazziklubisse. Kontserdil toimunut kirjeldab Ave-Lii Idavain.

Hedvig Hanson Group andis Jazzkaare ajal plaadiesitluskontserdid nii Tallinnas kui Tartus. Tartus esineti Vanemuise kontserdimajas, mis oli HHG ajaks muundunud jazziklubiks, kus inimesed said kontserti nautida laudade ümber istudes ja veini rüübates. Jazzklubile omast atmosfääri lõi Hedvig ka tekstide vahele eluseiku pajatades ning oma mõttemaailma jagades. Oma uue plaadi „Esmahetked“ kohta avaldas Hanson, et see on terviklikum, kui varasemad kaheksa on olnud.

Hanson suhtles kuulajatega lavalt nii, nagu räägiks lähedase sõbraga. Ta püüdis luua intiimset õhkkonda, mida nende muusika kindlasti vajab. Paraku Vanemuise liialt suures saalis see kõige paremini ei õnnestunud. Lauad olid sätitud üksteisest kaugele, inimesed olid harali ja ruum oli nii suur, et peaaegu kajas vastu. Korraks rikkus atmosfääri telefonihelin, mis ruumi suurusest võimendatuna kostus veel eriti robustselt. Hanson kostis selle peale vaid kelmikalt, et talle ju meeldib tantsumuusika ka!

Hansoni grupp lasi särada kõigil oma liikmetel. Silma paistis Kristjan Randalu klaverimäng, aga samamoodi said oma soolod Ahto Abner, Andre Maaker ja Ara Yaralyan. Ka Hansoni sulnis vokaalvõime suutis endiselt üllatada – ta hoiab kõrgeid noote nii kaua, et kuulaja võib unustada hingata, pingsalt häälele kaasa elades.

Randalu, keda hetkel kohtab rohkem välismaistel lavadel kui Eestis, tekitas aukartust ja hämmastust. Tema sõrmede alt valla pääsenud helid ning meloodiad lausa sundisid end kuulama, silmad kinni. Randalu klaverimäng nõuab süvenemist, see muudab meele nukraks ja toob siis lendleva kergusega jälle heatujulisemate nootide juurde. Isegi hingata ei julgenud klaverisoolo ajal, see oli niivõrd õrn ja ilus.
Abneri trummilöögid olid muidu malbe ning unistava loomuga kontserdile vajalikuks raputuseks. Tema trummisoolo põristas ja sahistas ning lõi elu sisse ka teistele muusikutele, kes hoogu saades oma pillidel energilisemalt ja vabamalt edasi kütsid.

Maaker ja Yaralyan said oma annet näidata eelkõige lugude alguses. Yaralyani osav kontrabassi kõmin lisas süngust muidu nii kevadisele ja unistavale muusikale. Maaker tõi kitarril lugudesse aeg-ajalt flamenkolikke rütme, kus puusad hakkasid iseenesest kaasa võnkuma. Julge katsetamine erinevate tehnikatega kõigutab lood rutiinist ning ettearvatavusest lahti ja pakub kuulajale ootamatuid, aga samas ikkagi oodatud hetki.
Hansonil on imetabane anne leida, kirjutada või lasta endale kirjutada kõige liigutavamaid tekste. Neile tekstidele loob Hanson sobivalt liigutava muusika. Sõnad luuletajatelt nagu Marie Under, Ilmi Kolla või ka Maian Kärmaselt on justkui Hedvigit silmas pidades kirja pandud.
Kuigi Hansoni ja meeskonna esitus ja lavaline olek oli puhas, professionaalne ja publikuga kontakti otsiv, soojenesid kuulajad lõplikult üles alles viimase loo ajaks. Abneri trummisoolo ajal elas rahvas plaksutades ja huilates kaasa. Pikaldase sulamise üks põhjustest oli tõenäoliselt ruumi valik. Hansonit sobiks kuulata õdusamas ja väiksemas keskkonnas. Pärast lisalugu kestvad ovatsioonid, mis veel muusikat igatsesid, lõppesid aga viljatult.

Hedvig Hanson Group
Vanemuise kontserdimaja
25. aprill 2013, 19.00.
Hedvig Hanson – laul
Kristjan Randalu – klaver
Andre Maaker – kitarr
Ara Yaralyan – kontrabass
Ahto Abner – trummid