Heiki Mätlik & Jaak Sooäär

13. detsember 2003

Klassika ja jazzi kohtumine toimub küll põhiliselt esimese stiiliraames, kuid ka jazzihuviline leiab siit nii mõndagi huvitavat.

Jaak Sooäär on ennast defineerinud eelkõige jazzkitarristina. Tema koostöö klassikakitarrist Heiki Mätlikuga pakubki välisest aspektist eelkõige huvi kui võimalik kahe maailma kohtumine. Et kahekesi mängivad nad peaasjalikult klassikat, siis on rõhuasetus selge.
Pisut vabamasse vette osutavad vaid kuubalase Leo Brouweri, ameeriklase Robert Beaseri ja mustanahalise brasiillase Celso Machado teosed, milles on sealpoolse maailmakandi folkloorsust sätitud lääne mõistes kultuursesse vormi.
Heiki Mätliku ja Jaak Sooääre koostöö algas 2001. aastal. Algul oli see kui vaatame-mis-tuleb katsetus, kuidas sobituvad klassikaline kitarr ja jazzkitarr. Eesmärk sõnastub plaadiümbrise tekstis lausega “omapärane kõlamaailma, kus segunevad klassika traditsioonid ja jazzilik spontaansus”.
Nii Märlik kui Sooäär on Eesti Muusikaakadeemias kitarripedagoogid. Mätlik alates 1990. aastast ja Sooäär alles paar aastat fakultatiivainena soovijatele elektrikitarri õpetades. Kummagi mehe loominguline biograafia on piisavalt erinev, et neid omavahel mitte seostada. Mätlik loetleb oma klassikasaavutusi ja klassikafirmadele tehtud plaate, Sooäär rõhutab jazzigruppe mitmel pool Euroopas ja koostööd tuntud improvisaatoritega. Kui Mätlikule on noodist mängimine igapäevane tegevus, siis Sooäärele on mitteimprovisatsiooniline noodistmäng pigem erandjuhtum. Aga nii nagu balletitantsija rahvatantsukeerutamisest on alati nähe teistmoodi kool, nii kostab ka Jaak Sooääre interpretatsioonist jazzis ülimaks peetav vabadus, ehkki selle raamid on klassikarepertuaari puhul väga ahtad.
Béla Bartóki rumeenia tantsude tsükkel plaadi avajana on elava loomuga poole- kuni pooleteiseminutiliste lühipalade kogum, mille vältel saab selgeks ka kahe kitarri rollide ja kõla tasakaal. Mätlik pehme tämbriga akustilisel kitarril ja Sooäär küll elektriliselt võimendatud, kuid elektrikitarri kohta tagasihoidliku heliga pilliga; Mätlik põhiliselt harmooniamängija rollis ja nurgeliste noot-noodilt tekstuuride looja ning Sooäär sujuva ja üsna intonatsioonirohke esiplaanimängijana.
See ei johtu üksnes tema elektrikitarri pisut esileküündivamast kõlast, vaid ka mängustiilist, mis lihtsalt on (ilmselt tänu jazzikogemusele) selline, kus joon ei koosne üksnes üksikutest noot-sündmustest, vaid ka nende nootide ühendusviisidest, dünaamikatest ja tähendusvarjunditest. Akademism klassikas on sellist loomulikku väljendust ahistama kippunud – esitaja/interpreet ei tohi olla liiga subjektiivne. Meenutagem, et isegi Glenn Gouldi kritiseeriti tema Bachitõlgenduse pärast suhteliselt palju just liigse subjektiivsuse nurga alt.
Sooääre mängus on sellist subjektivismi märgatavalt palju, kuigi ta mängib noodipaberile pandud helilooja “teksti”. Ja just see teebki kuulamise huvitavaks, annab muusikale elus sädeme.
Pärisklassikasse kuuluvad plaadil Johanne Pachelbeli kuulsa Kaanoni seade, Johann Sebastian Bachi Prelüüd Zoltan Kodály seades, Francis Polenci miniatuursed elurõõmsad “Movements Perpétuels”, Maurice Raveli “Pavane de la Belle au bois dormant” ja Bachi Inventsioon a-moll ja Prelüüd c-moll. Viimane neist liigub paari napi minuti vältel raevuka masinliku energiaga, kus ilmnevad ka kitarristide kerged rütmihäired koosmängus, mis ei tulene üksnes instrumentide erinevusest.
Kuuba kitarristi ja helilooja Leo Brouweri (1939) neli etüüdi on kompositsoonilises mõttes huvitavad. Samuti võimaldavad nad mängijatepoolset panust dünaamika mõttes ehk rohkem kui mõni teine siin esitatav teos. Tänapäevases kitarrimuusikas on Brouwer oluline tegija. Seda ka teatava vabameelsuse pärast, millega ta oma muusikasse põimib mitmesuguseid klassikast väljapoole jäävaid muusikaid. Ameeriklase Robert Beaseri “Mägede lauludes” kõlavad Ameerika folklooriseaded ning tsükli osas “Barbara Allen” võib kuulda kelti muusika selget kaja ja vihjeid eelkõige šoti viisidele, mis eraldatud Appalache’is mäestikes kenasti muutumatuna püsissid. Unistav-lüüriline “Barbara Allen” kõlab tänu Sooääre õrnvaiksetele keelepainutamistele ebamaisena, justkui teispoolse iluigatsushüüdena.
Beaseri “Mountain Songs” kandideeris 1986. aastal Grammy-auhinnale nüüdisheliloomingu kategoorias. Ameeriklaste huvi sellise muusika vastu on arusaadav. Tsükli osa “Cindy” on ehe bluegrass ja arhailine kantri, kus euroopalikkust juba palju vähem kui ameerika mõju. Taas üks hea näide mõlema kitarristi stiilitunnetusest ja paindlikkusest. Mitte üksnes soleeriv Sooäär esiplaanil, vaid ka taustal rütmi ja harmooniat sõrmitsev Mätlik, kes muuseas musitseerimise ajal kuuldavalt valjusti kaasa häälitseb, on tähelepanuväärselt liikuv ja paindlik, tabades hästi stiili.
Eric Satie “Españaña” on pisut kiuksuga nagu suurem osa Satie muusikast seda loomuldasa on. Küll mitte niisugust omapäraseid kõlajärgnevusi sisaldav pala nagu Gümnopeediad, on “Españaña” siiski midagi muud hispaaniapärase stiili jäljendus. Pisut grotesksena tunduvad rütmikomberdused, mida Mätlik ja Sooäär hästi ja mitte ülemäära tõsisel ilmel mängivad, kujutavad endast karikatuurset pildikest.
Celso Machado kolm brasiilia pala kätkevad ladinlikkust mitmel moel. Kaks lugu on choro’d ja üks samba. Kitarristide koosmäng ja tasakaal on nauditav, helipilt paigas. Rütmilises muusikas on sujuvat liikumist, lisaks sellele ka svingivarjudiga pulseerivat õõtset.
Kes tahab head kitarriplaati, eestimaist või mitte, valigu just see.