Heini Vaikmaa „Galaktikad“

14. detsember 2010

Uus CD „Galaktikad“ teeb kokkuvõtte Heini Vaikmaa instrumentaalloomingust läbi kolme aastakümne. 17 lugu 75 minutit muusikat.

Heini Vaikmaa on Mahavoki käekirja looja ja edendaja. Uus CD „Galaktikad“ teeb kokkuvõtte Heini Vaikmaa instrumentaalloomingust läbi kolme aastakümne. 17 lugu 75 minutit muusikat. Selle ajaga jõuab Pääskülast Pärnusse sõita ja plaadi kenasti ära kuulata.

CD nimetus on igati põhjendatud – kosmilist haaret tähistavad plaadil lood nagu „Planet Z“, „Pulsar“, „Galaktikad“, „Igavik-sügavik“, mis on kõik avara kõlapildiga võimsalt kulgevad kompositsioonid, kus võib tunnetada kauguste kutset ja igaviku puudet. Heini Vaikmaa armastab selgetel soojadel augustiöödel lamamistoolil end pea pikaliasendisse seada, nii on hea taevas tähti vaadata ja lasta mõtted rändama Linnutee taha. Kindlasti on kuskil veel elu, aga milline? Pärast võtab aga oma kodustuudios kitarri kätte ja läheb muusikalisele teekonnale.

Heini Vaikmaa valutab südant meie planeedil üha sagedamini juhtuvate katastroofide pärast. Kompositsioonid „Tulekahju“, „Ever So Blue“ – „Estonia“ katastroofi ohvite mälestuseks ja „Tsunami“ on just konkreetsete sündmuste ajel tekkinud lood. Plaadil on ka maisemaid lugusid nagu „Vanadel radadel“, „Kusagil kaugel“, „Kärestik“ jt.

Uuel helikandjal on ka üks uus laul Kare Kauksi esitatud „Selgeltnägija“, mis on juba populaarseks saanud raadiojaamades. Vahvas ja veidi erandlikus etnohõngulises palas „Kultuurimuul“ mängib Triinu Taul parmupilli, vilepilli ja sarvepilli. Muul-ehk eesel veab kultuurivankrit hoolimata sellest, et tee aina raskemaks läheb. Rodrigo Fomins laulab valusaks laevahuku mõtted loos „Ever So Blue“.

Kui vanemad lood on kirjutatud enamasti fusioni võtmes ja inspireeritud ilmselt ka Heini Vaikmaa toonastest lemmikutest John McLaughlini, Jeff Becki ja Joe Zawinuli loomingust, siis viimastes on head rokilikku energiat, jazzilikku improvisatsiooni või siis siis nu-jazzi puudutust nagu palas « Valehäire. » Paljudes kompositsioonides on Heini Vaikmaa kasutanud oma elektroonilisi abimehi, mille hingeelu on ta stuudiotööd tehes ja reklaamfilmidele muusikat kirjutades hästi tundma õppis.

Muideks Heini Vaikmaa sai oma esimesi kompositsioone näidata ka Uno Naissoole, kellelt sai häid näpunäiteid, edasine on juba Heini Vaikmaa eneseharimise tulemus. Kitarristina pole talle virtuoossed soolod probleem. Heliloojana oskab ta mitmel erineval moel teemat arendada ja arranźeerijana leiab oma bändiliikmetele ja jõukohased rollid.

Heini Vaikmaa on maailma muusikatrende jälgides liikunud oma loominguga ajas edasi ja järgmiseks kulukski ära üks tervikuna kaasaegsetes rütmides tehtud helikandja.

Heini Vaikmaa – kitarrid, klahvpillid, elektroonika ja vokaal
Raul Arras – bass
Roland Puusepp – löökriistad
Sven Himma – löökriistad ja vokaal
Kalev Aas – klahvpillid
Karl Madis – saksofon
Triinu Taul – parmupill, torupill, vilepill
Kare Kauks– vokaal
Rodrigo Fomins – vokaal
Ketter Orav, Keir Orav ja Anet Vaikmaa – taustvokaal

Väljaandja Mahavok