Helin-Mari Arder & Andy Fite: Ja nii see küpsis mureneb…

03. märts 2017
Silvia Luik

Särav laulja Helin-Mari Arder ja jazzkitarrist Andy Fite kohtusid esimest korda Soomes. Helin-Maril õnnestus saada Fite’iga eratund, millest mõlemad inspireerusid ning otsustati anda välja plaat. Pea kümme aastat hiljem, mil viimati Talvejazzil esineti, avanes duol uus võimalus taas kokku tulla ning välja anda uus plaat „Really just friends“, mida veebruarikuus Talvejazzi kontserdituuril esitleti. Nende muusika, mille peamiseks teemaks on armastus, pajatab lugusid elust enesest, millega igaüks võib end samastada.

 

Duoga vestles nende muusikast ja koostööst Jazzkaare reporter Silvia Luik.

 

Mis on muusika?
Andy: „Hing on meie kehas füüsiline energiakogum ja muusika koosneb helivõngetest, mille abil on võimalik meil üksteist mõjutada ja energiatasandil suhestuda. Seega muusik, kes esitab südamest oma loomingut, suudab teatud mõttes tungida kuulajate sisemaailma ja mõjustada neid. Muidugi ma võin defineerida muusikat kui ajas lahtirulluvat helidejada, kuid sügavam tähendus peitub siiski energias, mis tekib kahe pooluse, st muusiku(te) ja publiku vahel.“

 

Helin-Mari: „Muusika on elu, see on vabadus, võimalus väljendada oma mõtteid ja tundeid helide kaudu ja võimalus improviseerida. Muusika on vahend, mille nähtamatute niitide kaudu jõuavad ideed otseteed pidi kuulajani. See on midagi nii sügavat, mis puudutab igat inimest, olenemata muusikalisest maitsest. Kui võrrelda muusikat keelega, siis me räägime Andyga justkui jazzi murrakut, milles on teatud reeglid, mis lihtsustavad meil omavahelist arusaamist.“

 

Mis on see „asi“, mis peab muusikas olema, et inimesed jääks kuulama?

Helin-Mari: „Siirus ja ausus. Lugu võib esitada tohutu virtuoossusega, aga niipea kui esitusest puudub siirus, ei köida see inimesi. Kui esitad lugu muusikaliselt väga lihtsalt ja siiralt, võib see inimestele palju rohkem korda minna ja neid hingeliselt puudutada.“
Andy: „Jah, seda kindlasti – siirus ja ausus on olulised. Aga see on ka jazzmuusika üheks valupunktiks: väga paljud muusikud üritavad kuulajale pigem muljet avaldada kiire mängutehnikaga ja keeruliste harmooniatega, kui end muusikaliselt väljendada. Mu õpetaja, kelle juures ma omal ajal õppisin, rõhutas tihti, et oluline on mahutada kogu universumi ilu ühte nooti. See on eesmärk, mille poole tuleb püüelda: iga noot on tähtis, igal noodil on oma väärtus ja ilu.“

 

Duona esitate enamasti Andy kirjutatud loomingut. Kas te loote ka koos lugusid?
Andy: „Jah, meil on neid juba kolm tükki!“
Helin-Mari: „Just, alles hiljuti hakkasime koos kirjutama. Augustis võtsime osa laulukirjutajate festivalist, kus pidin tegelikult kirjutama koos ühe teise muusikuga, aga Andy nõudis, et kirjutaksime koos, seega sealt see sai alguse. Lugu „That’s the way how cookie crumbles“ („Ja nii see küpsis mureneb…“) sündis meil kiiresti, olime teel lennujaama, kui sõnu välja mõtlesime ning kuus kuud hiljem kokku saades vaidlesime, milliseid akorde kasutada. Mõlemal oli loost erinev kujutlus, kuid juba samal päeval sai ta salvestatud.“

 

Kuidas lood sünnivad, millest te inspireerute?
Helin-Mari: „Tavaliselt elust enesest: situatsioon või tunne, mis inspireerib sulge kätte võtma. Mõnikord väiksest asjast koorub hoopis suur, nagu öeldakse, et võtad kärbse ja teed sellest härja. Eesti keeles on raskem kirjutada jazzilikke lugusid, sest keel ise ei svingi. Tihti on minu kirjutatud eestikeelsed lood pigem bossanoovalikud või ballaadid.“
Andy: „Tõsi ta on, et enda elu on peamiseks inspiratsiooniallikaks, aga ma arvan seda, et loo peamiseks ideeks ei ole kunagi pajatada oma lugu. Pigem kirjutada lugu kõigile teistele kuulajatele, kes saavad end samastada süžeega – universaalsed situatsioonid, mis meil kõigil elus juhtuvad. Muidugi on alati varuväljapääsuks n-ö hädaabiküsimus „mida ma tahan öelda?“, kuigi see pole kõige parem lahendus. Minu peamine eesmärk lugude kirjutamisel on saavutada „õnnelik abielu“ muusika ja sõnade vahel – tihti ütlen ma endale mõnda fraasi kümme korda enne, kui meloodia kirja panen, see tähendab, et meloodialiinis peab kajastuma loomuliku keele meloodia.“

 

Milline oli viimane plaat, mille ostsite ja kuulasite?
Andy: „Kasutan Spotify’d, seega ma ei osta plaate. Aga kuulan ikka ja jälle Mahleri 9. sümfooniat. Tema muusikas on tunda tragöödiat, kuigi tol aastal läks tal eraelus hästi. Selle teose orkestratsioon ja harmooniad on vaimustavad.“
Helin-Mari: „Ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati ostsin mõne albumi, aga see on tõsi, erinevaid esitusi saab vaadata internetist. Viimati kuulasin taani lauljannat Sinne Eeg’i, ta on käinud ka Eestis esinemas. Aga nii palju häid lauljaid on, seega ma ei tõstaks kedagi pjedestaalile.“

 

Helin-Mari Arder ja Andy Fite
Kumu auditooriumis 18. veebruaril 2017. a.

Koosseis:
Helin-Mari Arder – vokaal
Andy Fite – vokaal, kitarr

 

Vaadake kontserdi fotosid siit.