Kontserdikaja: Helin-Mari Arder: hea muusika paneb kuulajat endasse vaatama

14. detsember 2006

Lauljatar Helin-Mari Arder räägib intervjuus Marge Lumisalule, millisena näeb ta oma tulevikku muusikas ning mis võiks kuulajale muusikas üldse korda minna.

Helin-Mari Arder õpib juba mitmendat aastat Soomes, Helsingi Ülikoolis Stadia pop-jazz laulu ja muusikapedagoogikat. Ametlikult peaks ta õpingud lõpetama juba mõne kuu jooksul, kuid selleks, et kõikide tööde-toimetustega ühele poole saada, taotleb ta siiski veel lisaaega. Marge Lumisalu uuris Helin-Mari Arderilt, millised on ta tulevikuplaanid ja mida sooviks ta oma kuulajatele öelda.

Mis saab sust peale kooli lõpetamist edasi – tavaline muusikaõpetaja mõnes eesti eliitkoolis? Vabakutseline muusik?
Vabakutselise muusikuna olengi juba töötanud päris mitu aastat. Nii öelda tavalise muusika-õpetajana ma tööle hakata ei saaks, selleks puudub mul vastav haridus. Minu eriala on ikkagi pop-jazz laulu õpetaja ning selles ametis olen ka ligi 2-3 aastat töötanud. Hetkel olen aga õpetajatööst loobunud, kuna vajan oma isiklikeks õpinguteks ning muusikalisteks projektideks rohkem aega ja energiat.
Õpetamine on minu arvates väga nõudlik töö. Tunnen, et selleks, et teistele anda, peab kõigepealt endal palju olema. Siis on võimalik ka sellest paljust osa ära anda. Muidugi annab õpetamine lõpuks ka palju tagasi, kuid esmalt peab endal midagi anda olema.

Kellena näed end viie aasta pärast? Ja 15 aasta pärast? Mida aeg edasi, näiteks 15 aasta pärast, seda tõenäolisem on, et lisaks muule muusikalisele tegevusele töötan ka õpetajana, sest loodetavasti on mul siis rohkem vajalikke kogemusi ja teadmisi. Loodan, et olen samas ka endiselt muusikuna tegev, sest ilma pideva isikliku kogemuseta tundub mulle õpetamine enda seisukohast veidi poolikuks jäävat.
Loodan, et viie aasta pärast on mul lisaks muusikale ka muid “projekte”, millele keskenduda. Näiteks pere ja kodu. Aga mulle tundub imelik suhtumine, et naine peaks end perele “ohverdama”. Ma arvan, et laste ning kodu eest hoolitsemine ei peaks kindlasti olema üksnes naise ülesanne, vaid mehe ja naise ühine huvi. Võimalus ja õigus end teostada peab olema mõlemal ning ma arvan, et minu õde ja vennad on mulle selles asjas suureks eeskujuks.

Millised on su muusikalised ambitsioonid? Mida tahad veel kindlasti teha või kuhu jõuda?
Ma ei mõtle muusikast arvudes. Kui viimaste aastate jooksul on õnnestunud välja anda üks plaat aastas, on see pigem olnud õnnelik juhus. Seni kuni on kuulajaid ning toetajaid, on lihtsalt võimalik tasapisi oma muusikalisi ideid teostada ning neid teistega jagada.
Ka maailmavallutuslikud mõtted ei kuulu hästi minu plaanide juurde. Kui on võimalik oma muusikat jagada järjest rohkemate inimestega, on see õnn. Kuid ise ma oma muusika Eestist kaugemale levitamisega aktiivselt ei tegele. Aeg-ajalt saan küll interneti kaudu tagasisidet mujalt maailmast. Minu suureks heameeleks on mul muuhulgas isegi Brasiilias mõned austajad, kelle arvates ma kindlasti peaksin sinna esinema minema!

Mis oli ajendiks, et sa 25-aastasena hakkasid muusikaga tõsisemalt tegelema? Mis oleks sust saanud siis, kui sa poleks tol korral Otsa–kooli sisse saanud?
Ajendid olid peamiselt isikliku eluga seotud ning tuli lihtsalt tahtmine ja vajadus end proovile panna. Kui ma poleks sisse saanud, oleksin jätkanud keeleõpinguid ning tegeleksin arvatavasti praegugi keele- ka kultuuriteemadega.

Kes on olnud sinu muusikalise maitse kujundajad? Eeskujud?
Neid on palju ning seepärast on väga raske kedagi esile tõsta. Ella Fitzgerald, Chet Baker, Sarah Vaughan, Joao Gilberto, Francien van Tuinen, Joyce ja paljud-paljud teised… Muusika stiilist tähtsam on mulle aga see, et muusika tuleks südamest. Siis ta ka läheb südamesse.

Mitut keelt sa valdad? On jäänud mulje, et sa oled tõeline polüglott.
Inglise, soome, prantsuse ja itaalia keelt räägin vabamalt, hispaania keelt olen veidi õppinud, samuti rumeenia ja ladina, väga põgusalt ka hollandi ning portugali keelt. Vene keelt tönkan, siis kui ära unustan, et selle keele oskus mul üsna kehv on… Paljusid keeli olen veidi nuusutanud, kuid see siiski ei tähenda, et ma neid räägiksin. Kuid iga keel avab ukse uude maailma.

Mida sa tahad oma kuulajatele öelda? Miks peaks inimene tulema sinu kontserdile või ostma sinu plaadi?
Tahan, et inimesed kuulaksid muusikat kuulates ka iseend. Ma arvan, et kui minu laulud mulle endale midagi ütlevad, lähevad nad ka kuulajaile südamesse ning panevad nad asjade ja iseenda üle mõtlema. Muusika puudutab inimese sisemust, meie tegelikku maailma – ainsat, mis meil tõesti olemas on. Väline, asjade maailm on petlik. Ta aitab meil toime tulla, aga ei sisalda vastuseid, mida meie sisemus otsib.

Tahaksin, et inimesed peatuksid korraks ning mõistaksid, et meil on alati olemas ainult praegune hetk. See, kas me sellega rahul oleme ning oskame õnnelikud olla, sõltub meist enestest. Kui me rahul pole, tuleb midagi muuta, teha midagi selleks, et saaksime rahul olla.
Lihtsalt muretsemine ei aita kedagi. Võib-olla see kõik ongi mulle tähtis sellepärast, et ka ise muretsen liiga palju ning tihti ei ela praeguses hetkes. Tahaksin, et ka teised inimesed seda küsimust teadvustaksid.

Kontserdile tulemine on õnneks igaühele rangelt vabatahtlik! Raadiost jazzmuusikat just üleliia palju ei kuule ning võib-olla toobki see huvilisi rohkem kontserdile. Pealegi on jazzmuusika elav esitus alati veel palju põnevam kui plaadile salvestatu. Ja on igati loomulik, et igaühel on oma muusikamaitse ning alati tuleb teha valikuid. Ma arvan, et minu muusika nõuab kaasamõtlemist ning -elamist, enda avamist. Tulevad need, kes julgevad seda teha ja lubavad muusikal enda sisse minna!