Lauljatar Helin-Mari Arder jagab lugejatega mõtteid jazzmuusikast ning endast kui lauljast.
25. juunil kõlasid Pärnu Jazz Café terrassil taas kord jazzirütmid. Vihmast suveõhtut ilmestanud Helin-Mari Arderi trio kammerlikke ja mahedaid meloodiad oli väikesele terrassile nautima kogunenud üle 50 inimese.
Pärnu jazzkohvikus esmakordselt esinenud trio koosseisus Helin-Mari Arder, Teet Raik, Ara Yaralyan võlus omapärase muusikaga ka juhuslikke möödakäijaid, kes ei pidanud paljuks vihmas hetkeks või paariks seisatada ning jazzirütmidest osa saada. Kõlas bossanovat, sambat, erinevaid jazzistandardeid ja ka eesti muusikat jazzilikus võtmes. Klassika armastajaid premeeriti “Summertime´iga”, millest Helin-Mari Arder esitas ühe kuulaja tungival palvel oma tõlgenduse.
Pärast kontserti vestles Helin-Mari Arderiga jazzist, temast endast ja laulja esimesest täispikast plaadist Anneli Lepp Jazzkaare pressikeskusest.
Joosep Sang on teie kohta kirjutanud, et olete eesti jazzis valitseva põua üks vähestest tõelistest leevendajatest. Kas ka teile tundub, et eesti jazzis valitseb põud?
Ma ei arva, et see olukord nii hull oleks. Tegijaid on meil vähe, see on tõsi. Aga samas, kuidas saakski rohkem olla, kui meie pole jazzmuusikaga koos üles kasvanud, nagu näiteks ameeriklased muusikastiili sünnimaal. Noortel, kes nüüd tulevad, on olnud pisut rohkem võimalust jazziga juba varajases eas kokku puutuda. Aga põuda siiski pole, sest jazzlauljaid meil on – ja väga häid. Jazzmuusika-alane haridus ei ole lihtsalt veel nii sügavalt Eestisse jõudnud.
Te lõpetate varsti Soomes lisaks jazz- ja popmuusiku erialale ka muusikapedagoogika õpingud. Tulete Eestisse uut jazzipõlvkonda koolitama?
Lootust on. Eks see jazz ole ikka igaühe oma valik – seda ei saa kellelegi peale suruda. Minu jaoks on see olnud kuidagi täiesti loomulik valik. Ma ei teadnud pikka aega, et muusika, mis mulle meeldib, on jazz… Lihtsalt ühel hetkel avastasin, et seda muusikat just nii nimetataksegi. Ma arvan, et praegustel noortel on see valik teadlikum olnud.
Mis peab lauljal olema, et ta oleks hea jazzmuusika esitaja?
Suur tahtmine ise midagi muusika kaudu väljendada ja teha seda enda moodi. Tuleb olla loominguline ja hingega asja juures. Teisest küljest on oluline ennast muusikast mitte kõrgemale seada, vaid anda end muusika teenistusse.
Kuidas “sinu moodi” on? Pead iga kontserti uueks loominguks?
Ideaalis peaks see nii olema. Kahjuks see küll alati nii ei ole, sest kui oled ühte lugu juba päris palju esitanud, siis ikka kujuneb välja mingi tõlgendusviis, mis tundub olevat parim. Nendesse nüanssidesse on väga kerge kinni jääda. Mõnedest lugudest tekivad omad arranžeeringud, mis määravad mingil määral ka esitusviisi. Päris samasugune ei saa üks lugu erinevatel esitustel kunagi olla, sest igal kontserdil on ju oma iseloom. Küll aga on osade lugude puhul raske väljakujunenud esitusviisist lahti lasta.
Pead end lauljana väljakujunenud jazzlauljaks?
Tahaks väga loota, et ma seda ei ole. Mul on veel palju edasi minna – areneda ja kasvada.
Su esimene plaat “Hetk vaikust” on läbinisti eestikeelne, miks nii?
Alguses ei olnud see üldse nii plaanitud. Lihtsalt ühel hetkel ilmnes, et on palju head eestikeelset muusikat, mida inimesed ei ole võib-olla kunagi kuulnudki. Usun, et mõned lood meie plaadil on isegi esmakordselt helikandjale jäädvustatud ning mitmetele juba tuntumatele lugudele oli samuti huvitav anda oma tõlgendus.
Ka Eesti Raadio toetab meelsamini eestikeelset muusikat. Paraku kipub olema nii, et võõrkeelset muusikat peetakse rohkem kommertsiks. Ometigi on svingmuusika jaoks inglise keel ehk kõige loomulikum, kuid ka eesti keel svingib omamoodi.
On eesti keelt raske jazzilikku rütmi panna?
Vahel küll. Bossanovat saab igast loost hästi teha. Kunagi Mati Nuude mälestuskontserdil tegime ühe Nuude esitatud loo bossanovaks ümber, nii et autor ei tundnud seda isegi ära. Peaaegu kõike on võimalik teha ja tulebki teha omamoodi.
Palju sul päris oma lugusid on?
Plaadil on kaks, muidu on neid ikka rohkem. See, et lugu saaks nii valmis, et seda oleks võimalik ka teistele esitada, on pikk protsess. Ma ei ole enda kirjutatud lugusid kunagi kokku lugenud. Väga palju on pooleli olevaid, mis lihtsalt settivad kusagil ja ootavad oma aega. Vaikselt mõtleme ju ka uuele plaadile…
Sinu esimene plaat pakub kuulajale hetke vaikust. Mida see sulle endale pakub?
Ega ma teda eriti ei kuula. Mul on lihtsalt hea meel, et me oleme suutnud mõned hetked kinni püüda ja plaadile jäädvustada. Need lood tegelikult kogu aeg arenevad – praegu me ei mängi paljusid enam sellisel kujul nagu need plaadil on – ja sellepärast on endal vahel naljakas kuulata ja mõelda, et kunagi tegime seda asja nii.. Minu jaoks on see plaat nagu üks samm.
Millal uus plaat tuleb, seda Helin-Mari ei tea, küll annab ta oma trioga järgmised kontserdid: 9. juulil Õllesummeri jazzilaval, 30. juulil Pärnu Jazz Café’s ning 31. juulil Laulasmaa SPA & Konverentsihotellis.