Helin-Mari Arderi Trio

05. jaanuar 2004

Kammerlik ja nooruslikult särasilmne plaat, mis läbinisti eestikeelne ja koosneb eestlaste lauludest. Bossa ruulib.

“Vaikne hetk on muusika sünd,” laulab Helin-Mari Arder koos sahisevalt hiilivate kontrabassinootidega oma esimese täispika plaadi alustuseks. See on Uno Naissoo “Meditatsioon” ja sõnad kuuluvad Heldur Karmole. Laul jätkub: “… seal on näo ta saab.”
“Hetk Vaikust” koosneb eranditult eestikeelsetest lauludest ja lood on eesti autoritelt. Tuntud tegelaste nagu Naissoo, Ojakäär, Kikerpuu, Valgre ja Raivo Tammik vahele on Helin-Mari Arder tagasihoidlikult poetanud ka kaks enda lugu, mis tehtud koos ansamblikaaslaste Teet Raiki ja Ara Yaralyaniga. Plaat ise kõneleb meiega helide keeles tagasihoidlikust rõõmust personaalsest vaikusest – sellest lärmikeskkonnas üha väärtuslikumaks muutuvast taastuvast loodusvarast, kui kasutada Fred Jüssi definitsiooni.
Iga laulja häälevõbin on meie ees kui peapesal, ka iga vaikus helide vahel, rääkimata mõttest, mis nende sõnade sees. See on lugu muusika kuulamisest kirka innustumise tasandil, midagi fänluse moodi – “põimub muusikaks saatuste laul ja rõõmude viis…” jätkub salmirida üha suuremaid eksistentsiaalseid keerde võttes.
Praegu te selliseid tekste ja niisuguseid mediteerivalt unistavaid laule enam naljalt ei leia. Või kui neid ongi, näiteks Riho Sibula või Tõnis Mägi viimastel plaatidel, siis pole seal sellist vaikust ja ruumi, mis siin laiub.
Laulu ja esitust kuulates saab tõemeeli helgusega uskuma jääda, et “iga naer, mis naerad sa, osaks laulust jääb…” Jah, nõnda need laulud vaibudes ja paisudes lähevad ja tulevad sel plaadil. Kustas Kikerpuu “Kuldkollane” näiteks võtab sisse Arderi triolt nii palju kuuldud bossa-gruuvi ja tantsiskleb graatsilise haldjana nagu tuul taevalael (jälle katke tekstipoeesiast). Mängivad kitarr ja bass, Teet Raik tõstab siin korraks suule metsasarve. Helin-Mari Arderi noor entusiastlik hääl kõlab selge ja ruumilisena, iga tema keeleplaks ja häälekahin laotub selgesti kuuldavaks. Ta laulab hästi, rõhu ja tundega, päikesekiirega põses. Kõik –pillid ja laul – kostab nii lähedalt, nagu istuks plaadi kuulaja muusikutest sõprade ringis. Lauldakse vaid temale, ollakse koos. Bossa puhul see intiimsus toimib pea alati, vähemalt siis, kui on esitus hea. Laulja ei pea pingutama häält suureks, vaja on olla kuuldav ja tundeküllane kõrva läheduses. Vaikust ei tohi hirmutada, habrast kahe- või mitmekesi koos olemise ruumi ei saa kildudeks karjuda.
Bossa ruulib. Ka Valter Ojakääru “Kas see on ime” saab selle jonksuga sambapärase rütmi, ehkki pisut nagu kohmakalt ja sunniviisiliselt. Mart Soo akustilisel kitarril mängitud svingivat soolot selles loos tuleks ristikesega märgituna tähele panna. Ojakääru “Karikakar” bossatseb suveunistuses hoopis selgemini. Silpvokaliis loo keskpaigas – Helina duett kitarriga – on võluvalt roid kiirustamata kulgemine. Selle lõigu pärast tasub plaati uuesti kuulamiseks pisut tagasi kerida. Sellist pisut improvisatoorset hääle ja intonatsiooniga mänglemist on teisteski lugudes.
Arder tundub pisut ebakindel, kui tema hääl laskub madalamatesse registritesse. Aga kui ta laulab bossat, siis kuulub selline värelus asja juurde. Muu repertuaari puhul tuleks viibutada hoiatavalt näppu.
Võtke või “Palus pohli punetab” – Uno Naissoo bossa-hümni, millest viimaselgi ajal on kõlanud mitu tõlgendust. Helin-Mari Arderi tõlgendus on omanäoline, isikupärane. Ta jutustab oma sügiselugu. Jaak Lutsoja akordionihelid ja rütmiga kootud muster on olulisemgi kui loo meloodia, mida teised tõlgendajad on esile toonud võimendatult. Siin on stoori ja selle jutustaja-inimene, kõneleb atmosfäär ise ning see ei ole üksinduse ruum, sest selles on teisigi inimesi, kellega kõneldakse.
Ansamblilooming on bossaviis “Sinuga”. Lõpupala “Väike päike” autoriks on märgitud Helin-Mari Arder üksi. Tublid üritused mõlemad, kuid võrreldes plaadi tipphetki pakkuvate lauludega, on neis siiski teatavat lõpetamatuse kohmakust, struktuurikonarust.
Kuulake vaid, kuidas Helin-Mari Arder pea liikumatusse helikoesse liikumisi laulab Uno Naissoo “Sügisromansis”. Tema hääle liikumisulatus pole nii suur kui mõnel teisel lauljal, aga ta oskab loomuliku tajuga laulda loosse inimese dimensiooni. See on and, mis pole mitte igale muusikule antud. “Sügisromanss” on kui pisike monoetendus, kus varjudena liiguvad taustal kitarrihelipärlendused ja akordioni liuglevad kõlad. Vahepeal paisub laul rõõmsaks lootuseks, mis päikesekiirena läbistab tusa kardina. Siis aga abstraheerub taas nukruse kõlaks, Suureks Igatsuseks.
Valgre “Ei tea” kõlab pisut kelmikana ja tulvil romantilist helget ootusärevust; bossarütm annab hoogu juurde. Nii harva kui Teet Raik kitarril mõne soolo mängib. Siin on neist üks, mis küll lühike, kuid siiski meeldejääv.
Raivo Tammiku nime nooremad kuulajad kindlasti ei tea, sest mees pages nõukogude ajal välismaale. Omal ajal peeti teda säravalt andekaks pianistiks ja laululoojaks. Tammiku laul “Esimene lumi” on saanud järjekordselt bossatõlgenduse. Arder teeb mitu vaoshoitud skättimist. See vääristab lugu kõige enam. Lõpuks muutub trio ühisgruuv vastupandamatult liikuvaks. Kusjuures selle plaadi kohta väga harva juhtumina on kuulda ka rütmiklõbinat, kui Raik patsutab kätega vastu kitarri kõlakasti rütmi.
Uno Naissoo “Hetk Vaikust” ei ole mingi popmuusika, vaid kirglik unistus, mille heliulatuvus on kui põhjamaine jääväli. Jaak Lutsoja akordion tõmbab taas endale tähelepanu ning Leelo Tungla loodustundlik lüürika maalib sõnadega. Üks plaadi tpphetki. Jälle kiidusõnad Helin-Mari Arderile, et ta neid sõnu just sellisel moel oskab lauluks laulda.
Arder ei ole veel väljakujunenud ja küps laulja. Arenguruumi on mitmes suunas. Aga tal on kirkust ja innustust, mis muudab isegi plaadilt kuulamise päikeseliseks kogemuseks – ilma, et tema õnnerõõmus naeratus laulmise ajal mõjutama pääseks. Ja vaikus… sellega suhestumise oskus näib nii haruldane, et üksnes niisuguse heliruumi tunnetamise pärast on see plaat kuulamiseks ülimalt soovitav.

Lood plaadil:

1. Meditatsioon (U. Naissooo / H.Karmo)
2. Kuldkollane(K.Kikerpuu / K.Kikerpuu)
3. Kas see on ime (V. Ojakäär / H.Karmo)
4. Karikakar (V. Ojakäär / D. Vaarandi)
5. Õnnelik õhtu (U. Naissoo / H. Karmo)
6. Palus pohli punetab (U. Naissoo / J. Saar)
7. Sinuga (H.-M. Arder, T. Raik, A Yaralyan / H.-M. Arder)
8. Sügisromanss (U. Naissoo / H. Karmo)
9. Ei tea (R. Valgre / R. Valgre)
10. Öö tuleb siis (U. Naissoo / H. Karmo)
11. Esimene lumi (R. Tammik / K. Tammik)
12. Hetk vaikust (U. Naissoo / L. Tungal)
13. Väike päike (H.-M. Arder / H.-M. Arder)