MAD SHEER KHAN ütleb: «Muusika on nagu elu – seda tuleb jagada.» Meiega jagab ta Jazzkaarel oma araabialike juurte muusikat, mis on segustatud Hendrixiga.
Mad Sheer Khan (Prantsusmaa/Alzheeria)
25. aprillil kell 23 Sakala keskuse öölaval
Hannes Pikkat
Mad Sheer Khan (Mahamad Hadi) sündis Aafrikas. Kasvas üles Prantsusmaal. Tema ema oli alzheerlanna, isa pärit Iraanist. Vanaema kaudu ulatuvad juured Vilniusesse…
Sõber toob talle kuulamiseks plaadi nimega «Are You Experienced». Vend kingib kitarri. Ta võtab sellelt grifid maha, et oleks udi moodi. Mängib rohkem heli kui pilli ennast. Mad on 15, kui sureb Jimi Hendrix. Selleks ajaks ta juba teab, et temast saab muusik. 17selt laseb ta kodust jalga. Mängib tänavatel ja ööbib sealsamas.
1975. aastal sünnib ansambel Rahmann. Idamaine helikeel kõlab kui avangard-jazz. Verinoorte muusikute rafineeritud visioon äratab rahvusvahelist tähelepanu. Bänd jääb kõrva ka Michael Langile.
Legendaarne Woodstocki korraldaja pakub esinemist Mega Festivalil. Proge-grupp Magma kõrval on Rahmann Prantsusmaalt ainuke esineja. Mängitakse 30 000 inimese ees. Vaid aasta pärast kokkutulemist.
1980ndate algul tegutseb Mad Sheer Khan Londonis. Muuhulgas salvestab mitmeid plaate Velvet Undergroundi muusa Nico’ga. Ka «Drama of Exile 1 & 2».
Mässumeelne ja väljakutsuva väljanägemisega Mad intrigeerib Londoni avalikkust. Kuid kriitikud ei lase end segada tema turbanist, pidades kitarristi pillikäsitsemisoskust olulisemaks.
Aastal 1982 nimetab ajakiri New Musical Express Mad Sheer Khani kümne maailma parima kitarristi seas. Samal ajal huvitab Madi juba dilruba. Tema guruks saab Ekram Khan, Sultan Khan’i õpilane.
Pariisi naastes loob Mad Sheer Khan ansambli Harem. Alates 1994. aastast töötab ta eelkõige sooloprojektidega, süvenedes maailma muusikalise pärandi ja iseenda etniliste juurte uurimisse.
30-aastase karjääri jooksul on Mad Sheer Khan olnud otsitud saatemuusik paljude Euroopa, Aasia ja Aafrika tähtede plaatidel ning maailmaturneedel. Ta on mänginud kõrvuti või salvestanud koos Nina Hageni, Jamie Cato, John McLaughlini, Keziah Jonesi, Yvette Horneri, Jean-Louis Aubert’i, Didier Lockwoodi, Michael Riley, Michael Hutchence’i, Stingi ja lugematute maailmamuusika nimedega.
«SAMARKAND HOTEL» ehk hommikumaine hommage Hendrixile. (CD)
Kui keegi kuskil arvab, et dilrubat ei sobi mängida vau-pedaaliga, on see dogma. Kui dilruba on plugged-in, siis see on TAG (pr. k. traditions avant-garde). TAG ühendab muusikalisi nomaade nagu Hendrix ja Mad. Kohtumispaik on «Samarkand Hotel».
See Londoni hotell jäi Jimi Hendrixi viimaseks peatuspaigaks. 33 aastat hiljem liigub Karavan edasi …
Mad Sheer Khan ei jäta midagi juhuse hooleks – aukartustäratav efektiblokkide rida on Hendrixi vääriline. Poogen sähvib piksena, noote sajab nagu tuld ja tõrva. Madi rinnust paiskub pärsia- või araabiakeelne loits. Psühhedeelsemat Hendrix Experience’i on raske ette kujutada! Voodoo Chile, Purple Haze, Manic Depression, Foxy Lady, Fire … kõlavad kummaliselt … Ometi, vaatamata peaaegu skisofreenselt mõjuvale nihkele, on kõik lood selgelt äratuntavad. Kaos püsib kontrolli all. Raudse helikardinana toimib elektroonikaga kokku sulav monotoonne rütm. Tulemus on jalustrabavalt intensiivne. Isikupärane ja isikuväline korraga. Kosmiline. Nagu Hendrix.
Otsivad vaimud ei jõua kunagi kohale. Aga nad võivad koos rännata. Mad Sheer Khan ja «Samarkand Hotel» annavad taas kord tunnistust Hendrixi ajatust ning ruumitust mõõtmest. Ning mõõtmatusest.
ANSAMBEL
Mad Sheer Khan
dilruba, vokaal – dilruba (tõlkes ‘südame hääl’) on 24-keelne radzhastani viiul. See on 300-aastane noobel pill, mis ühendab endas sitarit ja sarangit. Pandit Daval Batish mängis seda «Sergeant Peppersil» – biitlid kaotasid kõnevõime, kui nad seda esimest korda kuulsid.
Celia (Prantsusmaa)
tanpura, harmoonium, groove-box PR202 – tanpura ja harmoonium on india raga-rituaali klassikalised instrumendid, mis loovad sobiva seisundi mediteerimiseks.
Sergio (Kuuba)
djum djum, groove-box PR202 – djum djum on sügava tooniga madalsagedustel resoneeruv bass trumm kujutab endast õõnsat puupakku, mille külgedele on tõmmatud kitsenahad. Pärit Lääne-Aafrikast, kus neid kasutatakse transsiviivate vibratsioonide tekitajana yuruba tseremooniatel.
Hicham (Maroko)
karakabid, bandir – mõlemad on Põhja-Aafrikas levinud rütmipillid. Karakabid meenutavad kastanjette. Terava transsitekitava kõla tõttu mängivad nad olulist rolli lila’del, gnaava’de eksortsistlikel riitustel. Gnaavad on Maroko muusikute vennaskond, müstikut