Hildegard Lernt Fliegen’i lennukad muusikalised trikid

28. aprill 2013
Marje Ingel

Ansambli Hildegard Lernt Fliegen nimi tähendab tõlkes „Hildegard õpib lendama“. Ei tea, kuidas on lood Hildegardiga, kellele ansambli nimi viitab, aga Jazzkaarel antud kontserdi põhjal tundub, et bändi poisid küll enam lendamist õppima ei pea, sest see on neil tõenäoliselt niigi selge. On üksnes juhus, et publik neid Merepaviljoni lae all hõljumas ei näinud, arvab Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.

Kontserdi mängulise õhkkonna juhatas sisse laulja Andreas Schaereri tervituseks öeldud eestikeelne „Tere õudust!“. Ilmselt tahtmatu kalambuurina välja kukkunud repliik sobis tegelikult hakatuseks suurepäraselt, sest esimene lugu kandis pealkirja „Suit for murderers and drinkers“ („Süit mõrvaritele ja joodikutele“).

Grupi liider ja peamine helilooja ongi laulja Andreas Schaerer, kelle domineeriv panus ka kontserdil selgelt näha ja kuulda oli. Tema instrumentideks on inimhääl ja piiritu fantaasia selle rakendamisel. Palas „Brabbler“ kasutas ta mikrofoni peaaegu nagu flööti, suunates ülikõrged viletaolised linnuhäälte imitatsioonid sellesse küljelt. Paljutki sellest, mida ta kontserdil tegi, pidi nägema, et aru saada, kuidas vastavad helid kuuldavale toodi. Näiteks matkis ta oma häälega edukalt trompetit puhkpilligrupi koosseisus, kuhu muidu kõrgeima häälena kuulus sopransaksofon ja trompetit polnud üldse, või imiteeris lisaloos väga veenvalt veevulinat.

Jõulise demonstratsiooni oma võimetest pakkus Schaerer laulus „Knock code 3“, kus ta lisaks beatbox’ile jättis ülikiire hääleregistrite vahetusega mulje, nagu oleks tegu dialoogiga vähemalt kahe inimese vahel. Muljetavaldav hääleulatus ülimadalast kähisevast häälest kõrgete falsetinootideni on üks Andreas Schaereri trumpidest. Lisaks on tal aga ammendamatu annus mängulusti ja improviseerimisvabadust ning fantaasialendu. Ühe pala juhatas sisse kirjutusmasina tippimise rütmiline soolo ning järgmine laul sai alguse sellestsamast paberilehest – kirjutusmasinal valmis trükitud seosetute täheühendite ettelugemisest lähtunud vokaalimprovisatsioonist. Seejärel kõlas Schaerer lausa nagu ooperilauljaid imiteerida püüdev drag-queen laulus, mille loomist oli inspireerinud Don Clemenza tegelaskuju “Ristiisa” filmitriloogiast.

Schaerer on küll Hildegard Lernt Fliegen’i koosseisus asendamatu, kuid ülejäänud „lendamishimulised hildegardid“ on samuti suurepärased muusikud ning enamik neist sai kontserdi käigus vähemalt ühe soleerimisvõimaluse. Ulatuslikumaid improvisatsioone võis kuulda kontrabassil, altsaksofonil ja tromboonil. Trombonisti sooritus sisaldas ühes palas kohapeal ümber oma telje ringi tegemist, mispeale teised plaksutasid otsekui tantsivale tsirkusekarule.

Kontserdi lõpul aplodeeris ansambel ka publikule, see olevat üks bändi traditsioonidest. Viimane pala oli üles ehitatud vahvale kuulajaskonna kaasamise aktsioonile, kus kõikvõimalikke hääli ja helisid tegeva bändi dialoogipartnerina üritas laulja kasutada publikut, püüdes vastavate dirigeerimisžestidega sellelt õigeid reaktsioone ja hääletugevusi kätte saada. Ilma eelneva selgituseta oli saalisistujail raske mõistatada, mida neilt täpselt oodatakse, aga rahvas läks dirigendi soovidega siiski entusiastlikult kaasa ning lõugas-möirgas-inises ja häälitses igal muul võimalikul viisil. Võiks öelda, et Andreas Schaerer sai edukalt hakkama lõvitaltsutaja ametile vastandliku tööga – lõvi äratamisega publikus.

Hildegard Lernt Fliegen

25. aprillil kell 18 Merepaviljonis

Koosseis:
Andreas Schaerer – laul
Andreas Tschopp – tromboon, tuuba
Benedikt Reising – saksofonid, bassklarnet
Christoph Steiner – trummid
Marco Müller – kontrabass
Matthias Wenger – saksofonid